St. Katariina Aleksandriast  /Carlo Crivelli  c. 1435 – 1495/

Püha Katariina Aleksandriast, tema elu ja märtrisurm

Katariina Aleksandriast on üks nii Hommiku- kui ka Õhtumaa kirikus üldtuntumatest pühakutest.

Nimi Katariina(Catherine,Catharina, Ekaterina,...) tuleneb kreeka keelsest väljendist 'Aeikatharina, mis tähendab igipuhas. Symeon Metaphrastes ja teised teavad tema elust vanade kirikupärimuste alusel järgmist. Millised neist on kaljukindlad ajaloolised tõsiasjad, millised jutustajate vagad nägemused, selle üle on raske otsustada.Kuid üks on kindel - just sellisena tahab Issand meile seda lugu nende läbi näidata ja püha märtrit Katariinat meenutada.

Katariina on sündinud III sajandi lõpus Küprose kuninga Costuse tütrena (*288/290  -  †306/312).

Kui ta on saanud 7 aastaseks laseb isa teda alustada vabade kunstide õppimist. Teda õpetavad seitsmel alal parimad ja targimad õpetlasel. Ometi jäävad nemadki lõpuks kuulama hoopis Katariina tarkust. Juba 18-aastasena on Katariina läbilugenud kõik antiikaja tuntud poeedid ja ajaloolased, ta tunneb filosoofide töid, on õppinud meditsiini ja oskab 72 keelt. Kuuldus tema erakorsest ilust ja tarkusest levib kaugele. Rikkad vürstid, nende hulgas keisri poegki, käivad kosimas kaunist Katariinat. Ema ja sugulased soovitavad tal abiellu astuda. Tema aga saadab kosilased tagasi üteldes:"Kui te tahate, et ma mehele läheksin, siis peate mulle sellise mehe otsima, kes oma päritolu, mõistuse, ilu ja rikkusega minu vääriline oleks. "Sellist noormeest ei leitud. Paljud olid küll kõrgete tiitlitega, rikkad ja isegi ilusad, kuid tarkuse osas ei võidud neist kedagi Katariina kõrvale seada.

Peale isa surma Katariina pärib kuningriigi. Ema ja ülikud nõuavad temalt nüüd juba eriti tungivalt abiellu astumist. Katariinale on see vastuvõetamatu ja ta lahkub kodunt asudes elama Aleksandriasse Egiptuses. Siin, linna lähistel kõrbes, elas eremiit Adrian, kes oli kuulus oma selge mõistuse ja püha elu poolest. Temast saab Katariina vaimulik isa. Eremiit tunneb ära, et tütarlaps ei ole mitte üksnes ilus ja tark, vaid oma südames ka hea ja õilis ning ta otsustab Katariina taevase armastuse allikale juhtida. Ta ütleb:"Ma tunnen üht imelist noort meest, kes igas asjas sinust üle on - tema ilu on nagu päikese hiilgus, tema tarkus valitseb maailma üle, tema rikkust jagatakse pidevalt välja, aga see üldse ei kahane, tema au on ülim, ei ole tema sarnast."
Punastades küsib Katariina:"Kui see kõik tõesti tõsi on, siis ütle mulle, kelle poeg on see noormees, keda sa nõnda kiidad?"
"See on tõsi," kostis vanake, "ja lisaks kõigele, mis ma sulle rääkisin, on tema armastus imelisest imelisim. Õnnis on nimene, kellele see osaks saab. Tema truudus on vääramatu, tema südameheadus kirjeldamatu. Maa peal ei ole temal isa. Ta on sündinud imepärasel viisil pühast ja puhtast neitsist Maarjast. Tema ema on kõige halastuse kuninganna. Palu teda, kui sa tema poega näha tahad ja ma usun, et ta sinu igatsuse täidab."

Katariina võttis kuulda vanakese nõu. Palve ajal uinus ta väsimusest magama ja nägi kummalist und.
Ta nägi taeva kuningannat seismas oma ees, kätel lapsuke, kellest otsekui päikesekiired väljusid. Katariina püüdis lapsukese nägu näha, kuid see pööras oam hiilgava pale temast ära. Katariina pöördus palvega siis ema, Maarja, poole, et Poeg talle oma nägu näitaks. Kuid emale kostis poeg, et tütarlaps on inetu, rumal ja vaene ja sellepärast ei taha ta tema peale vaadata. "Ära põlga oma loodut", ütleb Jeesuse ema, "ütle siis temale, mida ta peab tegema, et ta sinu silmis kaunina võiks näida ja osa saada sinu armastusest ja aust." "Las ta läheb kõrbeeraku juurde ja küsib temalt," vastas lapsuke.
Ärgates seisis Katariinal unenägu selgelt silme ees. Hommiku koites ruttas ta eremiidi juurde, langes tema jalge ette, rääkis talle oma unenäo ja palus abi. Vanake mõistis, miks Jeesus sellest kaunist tütarlapsest oli ärapöördunud ja ta rääkis talle vaimulikust rikkusest ja ilust, südame alandlikkusest, loobumisest ja teenimisest, usu, lootuse ja armastuse saladustest. Ta rääkis talle kogu Kristuse õpetusest, võites täielikult tütarlapse südame Jumala jaoks.
Eremiidi poolt ristituna, vaimus uuendatuna pöördub Katariina koju tagasi. Kui ta kord jälle palves magama on uinunud näeb ta taas Issanda ema. Nüüd pöördub temaga koos olev lapsuke lahkelt ja armastusega tütarlapse poole. Oma emale ta ütleb:"Nüüd on see tütarlaps samavõrra rikas, ilus ja tark, kuivõrd ta enne oli vaene, inetu ja rumal. Ma tahan nüüd, et ta jääks igavesti mu mõrsjaks." Katariina langeb silmili maha ja ütleb:"Minu Issand, ma ei ole väärt enamat, kui vaid sinu teenija olema ja sellekski pead Sina mind kõlblikuks tegema." Lapsuke vaatas aga endise armastusega tema peale, võttis imeilusa sõrmuse, pani talle sõrme ja ütles:"Sa ei pea enam maapealset peigmeest otsima."
Unest ärgates tundis Katariina ääretut rõõmu oma südames. Mis aga kõige imepärasem - tema sõrmes oli tõepoolest unes nähtud sõrmus.
Sest ajast peale sai tema elu täielikult muudetud. Süda, mis on täidetud jumaliku armastusega, tunneb alatist rõõmu. Üksnes taevasele peigmehele mõtleb ta veel.

Rooma riigis valitseb tol ajal kaaskeisrina Maxentius (306-312). Sõjakäik toob teda Aleksandriasse. Ühel keisri poolt korraldatud paganlikul peol, kus Aleksandria linn on täidetud kokkutulnud rahvaga ja nõutakse paganliku ohvri toomist ka kristlaste poolt, läheb Katariina ja jääb seisma paganate templi ukse juurde. Kõikide silmad pöörduvad imetlema tema ilu, nende seas ka keiser. Tütarlapsest võlutuna käsib ta Katariina tema ette tuua. "Mida palud ja ootad sina jumalatelt?" küsib ta temalt. Sellepeale vastab Katariina: "Ma ei ole tulnud jumalaid kummardama, vaid teile tõde kuulutama. Keisril võiks olla häbi pööraseid ebajumalaid teenida. On olemas üks tõeline ja elav Jumal, kellel ei ole algust ega otsa. Tema läbi valitsevad keisrid ja kuningad ja peetakse ülal maailma. Oma Pojas on ta tulnud maailma ja on kinkinud meile lunastuse. Ainus ohver, mida ta meilt ootab on see, et me omast vanast kurjast inimlikust tahtest loobuksime ja Jumalalt uue elu vastu võtaksime. Ma olen õppinud kogu inimlikku tarkust ja olen selle tühisuse äratundnud. Seepärast olen ma Kristuse pruudiks saanud, kes on mind, kes ma olen vaid põrm ja muld, oma taevase iluga ehtinud, et inimesed Looja väge tunneksid, kes võib ka põrmule väge ja tarkust anda. Aga need jumalad, keda teie siin täna austate, on vaid ebajumalad, kes hinge hukutavad."
"Ära laida jumalaid, kelledel on surematu au,"ütles keiser vihaselt.
Katariina aga jäi kohkumatuks ja rääkis edasi: "Pimedus katab sinu mõistust ja südant, sellepärast ei või sa tõde ära tunda. Aga kui tuleb valgus, siis näed ja mõistad sinagi tühisuste tühisust."
"Ei kõlba keisril sinuga vaielda," ütles seepeale Maxentius, "aga ma tahan kokku kutsuda filosoofid, kes sulle su eksituse selgeks teevad."

Vaidluse päevaks tuli kokku hulga rahvast. Oodati põnevusega, kuidas tahab nooruke tütarlaps seista vastu 50-le auväärsele õpetatud filosoofile. Katariina süda jäi aga rahulikuks, sest talle ilmus peaingel Miikael, kes ütles, et issand tahab talle väge anda ja paljusid õigesse usku pöörata.
Vaidlus algab. Filosoofid seisavad pikkade ja keerulise ilukõnedega ebajumalate eest. Siis räägib Katariina. Esmalt näitab ta ebajumalate valet filosoofide endi ja laulikute sõnadest, seejärel seletab ta kohti antiiksest kirjandusest, mis uut õpetust ette kuulutavad ja viimaks jutustab nende täitumisest Kristuse elus ja surmas.
Vastupidi keisri ootusele lasevad hoopiski filosoofid endid ümber veenda. Keisri käsu peale kummutada Katariina väited vastavad nad, et neil ei ole argumente tõe vastu. Nad tunnistavad endid selle Jumala poole, kellest Katariina kuulutab ja keda ta oma eluga teenib. Lüüasaamise ja vastuhaku eest käskis imperaator nad tuleriidal põletada. Kuid ei keisri viha ega piinamisedki ei suuda nende juures enam midagi muuta. Piinamised asendavad neile ristimist, märtrisurm avab neile taevaväravad. Nad küll surid kõik aga nende kehad leiti tulest puutumata ja seda nähes taas paljud uskusid Kristusesse.

Keiser ei loobu siiski veel mõttest Katariinat usust taganema sundida. Ta püüab teda kingituste ja auga ära osta ja kui see ei aita siis lõpuks ähvardab piinamistega. Kuid kõik on asjatu. Katariinalt saab ta vastuse, et märtrirüü on kaunim igast kuninglikust purpurist, märtri kannatused ja valatud veri on kiriku püha seeme, millest hulgana uusi kristlasi tõuseb, kes oma eelkäijate läbi kinnitatud ja julgustatud saavad.
Selle jutu peale käsib keiser Katariinat peksta ja vangitorni heita.

Ühel päeval näeb keisrinna Augusta Katariinat unes. Ta näeb tema ümber suurt hulka noori mehi ja tütarlapsi valgetes hiilgavates rüüdes. Katariina kutsel läheb keisrinna nende hulka. Siin asetab Katariina talle kuldkrooni pähe öeldes, et Jeesus Kristus on selle talle läkitanud.
Augusta räägib oma unenäost sõjavägede juhatajale Porphyrusele, avaldades samas ka soovi tütarlast näha. Öösel juhatab Porphyrus, hulga sõdurite saatel, keisrinna Katariina juurde vangitorni. Tõrvikute valguses näeb keisrinna enda ees noorukest tütarlast. Ei, see ei ole rõhutud ega masendatud vang. Selle asemel paistab tema silmist rõõm ja rahu, tema pale otsekui hiilgab tulede loitluses. Lummatuna sellest kõigest langeb keisrinna Katariina jalge ette maha ja ütleb: "Minu hing ja mu süda on rõõmsad, et nad sind näha on saanud. Õnnis ja kiidetav oled sina, et sa end niisugusele valitsejale oled andnud, kes sind nii kardetavalt hoiab ja sulle pühad ja imelised anded on andnud." Katariina vastab: "Õnnis oled sinagi, keisrinna, sest ma näen sinu pea kohal krooni, mida inglite käed hoiavad. Sa pärid selle oma kannatuste eest, misjärel sa Tema igavesse riiki saad."
"Ma kardan valu ja piinamist," kostis keisrinna Augusta, "eriti kardan ma oma kõvasüdamelist meest."
"Ära karda,"julgustab teda Katariina, "sinu ihu kannatab pisut, sinu vaim aga leiab igavese rahu. Jeesus Kristus ise saab alati olema sinuga."

Ka Porphyrus ja sõdurid kuulsid neidsamu sõnu ja nii küsib Porphyrus: "Mida annab Kristus sellele, kes temasse usub?"
"Kulda ja hõbedat ta ei anna," vastab Katariina, "ka mitte maist kuulsust või au. Kuid ta annab meile meie igapäevase leiva ja ei ole võimalik kirjeldada rõõmu ja rahu, mis Issand neile on valmistanud, kes teda armastavad ning tões ja ustavuses järgivad."
Seepeale ütleb Porphyrus koos sõduritega, et nüüdsest peale tahavad nad ainult Issandat teenida, temasse uskuda, teda austada ja armastada.

12 päeva hoitakse Katariinat vangikongis. Kogu selle aja jooksul tõi tuvi talle süüa. 12-ndal päeval ilmus Kristus ise ümbritsetuna inglitest.

Nähes, et kõik tema pingutused on asjatud käsib keiser ühe õukondlase nõu järgi valmistada ebatavalise piinariista, mis koosnes neljast teravate ogadega varustatud rattast. Kolme päeva pärast on see valmis ja oma Issandale truuks jäänud Katariina tuuakse vangitornist välja ning viiakse hukkamisele. Selleks seotakse ta ühele rattale, mis koos teistega pööreldes tema ihu suurtes piinades peab purustama. Vaevu on timukad Katariina sidumise lõpetanud, kui ingli nähtamatu käsi ratast puudutab, nii et see puruneb, rattad veerevad hoopiski pealtvaatajate sekka neid vigastades ja tappes. Samas tõuseb Katariina veatumana üles. Sellist imet nähes pöörduvad siingi osa pealtvaatajatest Kristuse poole.

Kui keisrinna Augusta sellest kõigest kuuleb, hakkab ta oma mehele ja isandale, keisrile, kibedaid etteheiteid tegema. "Kas oled sinagi end Kristusele maha müünud?" küsib Maxentius temalt vihaselt. "jah, ma usun temasse," vastab Augusta. "Siis päästku tema sindki surmast ja piinajate käest, kuhu ma sind kohe annan," raevutseb keiser ja annab oma naise piinamiseks ja hukkamiseks. Kohtuotsus viiakse kohe täide. Enne pea mahalöömist pöörab keisrinna silmad Katariina poole, teda anudes: "Palu sina minu eest Jumalat."
"Mine rahuga," julgustab Katariina, "peagi oled sa juba Issanda juures taevases igaveses rõõmus."
Samal ööl matab Porphyrus koos usklike sõduritega oma keisrinna ihu hauda. Peale seda lähevad nad keisri juurde tunnistades, et nemadki on kristlased. Neilegi saavad osaks alandused ja piinad, kuni nad lõpuks kõik koos hukatakse - Porphyrus ja 200 sõdurit.

Järgmisel päeval tuuakse Katariina viimast korda keisri ette. "Sa oled suur kurjategija," ütleb talle Maxentius, "sa hukutasid mu abikaasa, saatsid surma vahva Porphyruse ja koos temaga 200 sõdurit, sa oled ajanud mässama rahva meele, kuid ometi tahan ma sulle andestada. Sul on vaja ainult kummardada minu jumalaid ja ma jagan sinuga oma keisririigi pooleks. Sa saad osa rikkusest ja rõõmust, mida pole tundnud veel ükski keisrinna."
Kavalad ja meelitavad sõnad ei suuda lahutada Katariinat Kristuse armastusest ja nii antaksegi korraldus tema lõplikuks hukkamiseks.

Kui tütarlast hukkamispaigale viidi, käis temaga koos palju rahvast. Enamus neist nutsid ja haletsesid teda. Kuid tema kostis ja lohutas hoopis neid: "Ärge nutke minu pärast. Olge pigemini rõõmsad. Juba täna saan ma oma taevast peigmeest näha ja alatiseks koos temaga jääda. Tema on kõikide märtrite ilu, au ja kroon. Ma näen teda kutsuvat mind taeva kirjeldamatusse kirkusesse. Nutke ennemini iseendi pärast, sest uskmatu meel viib inimese igavesse hukatusse."
Enne oma surma palub Katariina: "Mu Jesus, ma tänan sind, et sa mu jalad oled pannud kannatuste kaljule. Siruta välja oma pühad ja puhtaimad käed, mis ristil minu eest naeltega on läbi löödud ja võta vastu minu hing, mille ma sulle oma armastuse ohvriks toon. Mõtle, oh Issand, inimese nõtrusele ja anna mulle andeks minu patud, mida ma teadmata olen teinud; pesku mind puhtaks sinu veri. Tee, mu Issand, et minu ihu, mida mõõgaga raiutakse, muutuks nähtamatuks vaenlaste ja tagakiusajate silmis. Vaata ülevalt taevast halastusega nendegi peale, anna neile andeks ja täida nende südamed sinu tundmise valgusega. Ilmuta oma armu neile, kes minu surma pärast sinu poole pöörduvad, et nad sinu suurust igavesti kiidaksid. Kõikidele, kes mind meenutavad ja austavad anna osa maisest heaolust. Andesta neile nende patud ja kingi hingerahu pärast surma. "

Kui sõdur Katariina pea maha raius, voolas tema haavast veri helevalge piimana, tema keha muutus tõepoolest nähtamatuks.

Edasi kõneleb pärimus, et taevast laskus 4 inglit, kes võtsid tema keha ja kandsid Siinai mägedele, 2637m kõrgusele, Katarina mäe tippu. Siit pisut edasi, Moosese mäe nõlvale, rajatakse aastatel 527-565 Ida-Rooma imperaatori Justinianuse poolt kindlustatud klooster Lõuna-Siinail elavate eremiitide kaitseks. See rajatakse sama koha peale, kuhu 2 sajandit varem Constantinuse ema Helena on rajanud väikese kiriku, mis on tuntud põleva põõsa kabelina. Usutakse, et just selles paigas ilmus Jumal Moosesele põlevas põõsas. Katariina pea, ütleb traditsioon, on maetud sellesse kabelisse.

Aastal 800 ilmub pühak unes ühele munkadest ja annab teada oma keha asukoha. Nii leitaksegi Katariina keha, mille mälestuseks peetakse leidmispüha 13. maikuu päeval. Mungad asetasid ta keha väiksesse kabelisse Katariina mäel. Usuti, et tema luudest eritub imeliselt tervistavat õli. Peale pühaku keha leidmist saab klooster palju külastatavaks palverännaku paigaks. Katariina kuulsus varjutab kloostri algse tähenduse ja IX sajandist tuntakse seda kui St Katariina klooster. Seose austajate hulga üha suurenemisega tuuakse ta ca XII sjandi lõpu poole alla kloostrisse ja talle saab osaks haud kirikus peaaltari juures.

Üks osa pühaku reliikviatest (3 sõrmeluud) tuuakse sitsiilia munga Simeon Pentaglosu'se poolt ca 1027.a. Rouen'i St.Katariina kloostrisse Normandias. Siit saab alguse Katariina kultus Euroopas, mis püsib erakordselt populaarsena ligi 6 sajandit.
Tänapäevaks moodustavad Katariina reliikvia marmorist sarkofaagis hoitavad pealuu ja vasak käsi. Vahet hästisäilinud leitud keha ja praeguse olukorra vahel seletatakse, et sajandite jooksul on jagatud reliikviat kloostrit külastanud kõrgetele aukandjatele-palveränduritele.

XV sajandil levib kuuldus, et ta on ilmunud Jeanne d’Arc'ile ja, et koos St Margaretega on tal jumalik ülesanne olla Jeanne d’Arc'i nõuandjaks.

Püha Katariina surmapäeva (meil Kadripäevana tuntud) tähistatakse kiriku poolt 25. novembril (Õhtumaal osaliselt ka 5.märtsil). Vene Ortodoksi kirikuga seotud kirikutes 24. novembril.

Kreeka Ortodoksi kirikus on Katariina jäänud senini tähtsuselt teiseks pühakuks; teda austatakse kui suurt märtrit. Kujutisi temast ja tema pühaku atribuute võib näha paljudes kreeka kirikutes.

Katariina leiab austamist Anglikaani kirikute ühenduses.

Üheks esimeseks teateks, mis võib olla Katariina legendide aluseks, võiks lugeda kirikuisa Eusebiuse (c. 263 - 339) jutustust, kuidas vara IV sajandil üks kristlikus usus kõrgest soost daam Aleksandriast, kuulus oma rikkuse, perekonna ja hariduse poolest, ta jätab nime nimetamata, keeldub keiser Maximinuse patust kirge rahuldamast. Sellega sattub ta keisri viha alla aga ta on valmis oma au ja usu pärast pigemini surema. Ja kui keiser on teda mitmeid kordi tungivalt püüdnud võita, siis ta lõpuks loobub piirdudes tema puhul siiski vaid kogu ta varanduse konfiskeerimisega ja pagendusse saatmisega. Eusebius lisab, et oma patuste himude osas olid Maximinus ja Maxentus äravahetamiseni sarnased. VI sajandist on teada pärimused juba konkreetselt Katariinast. Siit edasi on tema kohta levinud erinevaid legende, kus jutustajad on eelkõige asetanud rõhu soovile haarata ja võluda lugejat imepärasega. Tõenäoline on, et Katariinas on sulanud kokku erinevad ideaalkujud ja pärimused - ajaloolised ja mõttekujutused. Simeon Metaphrastes, pühakute elulugude kirjutaja Konstantinopolist X sajandil, jutustab pikalt ja üksikasjaliselt Katariina märtüüriumist. Kahjuks puudub neile vahetu toetus säilinud ajaloolistes ürikutes. XVII sajandi prantsuse kirikuajaloolane Louis de Tillemont nendib, et on raske leida pühakut, kes oleks enam üldiselt austatud ja kelle kohta nii vähe oleks teada autentsetest allikatest. Sellest lähtudes on Rooma-Katoliku kirik aastal 1969 kustutanud tema püha, 25. novembri, pühakute kalendrist. Tema püha peeti veel vaid mõnedes paikades (Paduas, Abbotsbury kabelis Inglismaal,...). Kuid see kõik ei ole siiski suutnud kummutada tõsiasja, et Katariina kunagi on elanud. 2002.a. Rooma-Katoliku kirik taastas St.Katariina päeva.

Rooma-katoliku kirikus on ta traditsiooniliselt üks kolmest naispühakust 14-ne hädasaitaja seas.

Teda austatakse tüdrukute ja neitside patroonina, ta on eestkostja filosoofidele, ülikoolidele ja üliõpilastele - eriti naisüliõpilastele, õpilastele, raamatukogudele ja raamatukoguhoidjatele, kristlikele apologeetidele, jutlustajatele, advokaatidele, kirjatoimetajatele, stenografistidele, arhivaaridele, noortele vallalistele naistele, ammedele, vanatüdrukutele, rattaga seotud elukutsetele (potimeistrid, ketrajad, noa teritajad, möldrid, rattaparandajad), nahaparkalitele, mehaanikutele, surijatele. Eriti paluti temalt sabi, kui oli tegemist keele-, pea- või kopsuhaigustega.

Piltidel kujutatakse püha Katariinat noore kauni naisena. Peas on tal kroon, mis tähistab tema kuninglikku päritolu. Tema juurde kuuluvad - raamat kui õpetatuse märk; mõõk, ratas (terve või purunenud) ja roosk kui tema surma ja piinamise vahendid; palm kui võidumärk surma üle ja minek paradiisi; sõrmus ja pruudiloor kui kihlamärk Kristusega; pikad lendlevad juuksed kui neitsilikkuse märk; tuvi kui tema eest hoolitseja ja kui puhtuse ning kasinuse märk - tuvi on ka hingelind, kes surevate märtrite suust üles paradiisi poole lendab; välgunool (ühes pärimuse variandis on välk see, mis ratta purustab). Mõnedel kujutistel lamab tema jalge ees krooni või turbaniga mees - võidetud ja alandatud Maxentius. Maxentius hukkub aastal 312 jõe ületamisel lahingus Constantinus Suure vastu; see on sama lahing, kus Constantinus Suurele ilmub taevas ristimärk, mis lubab talle võitu.

Eestis on pühendatud Katariinale 1229.a. rajatud dominikaanlaste ordu klooster Tallinnas ja tsistertslaste ordu poolt hiljem rajatud nunnaklooster Tartus. Püha Katariina nime on kandnud keskajal kabelid Hallistes, Saardes, Helmes.

Tänapäeval kannavad püha Katariina nime kirikud Kadrinas, Karjas, Leesil, Noarootsis, Muhus, Vastseliinas ja Võrus.

Võru kirikule püha Katariina nime andmisel on üsna ilmselt tahetud samaaegselt väljendada ka oma tänulikkust kõrge soosija ja heategija Katariina II vastu.

Abbotsbury kabelis pöördusid vallalised naised Katariina poole sellise vana palve sõnadega:

Abikaasat, St Catherine, ühte nägusat, St Catherine, ühte rikast, St Catherine, ühte meeldivat, St Catherine, Ja seda üsna pea, St Catherine!

©Andres Mäevere