Lühifakte: Kiriku ehitamise aeg 1788 - 1792.a. Sisseõnnistamine 24.juuli 1793.a. Erilist tähelepanu väärivad kiriku pearuumis asuvad: 1. Kaarja kujuga kinnise võrega altariosa. 2. Kantsel. 3. Vendade Kriisade poolt 1913.a. valmistatud orel oma kauni prospektiga. 4. F.Bogantc'i poolt 1885.a. St.Peterburis maalitud õlimaal "Kolgata". 5. A.Noppasoni poolt 1895.a puidust peenelt nikerdatud ristimisvaagna alus. 6. Kunstnik O.Russi poolt 2013.a. valmistatud puuskulptuur St. Katariina Aleksandriast. 7. 1994.a. asetati kirikusse laud ’Estonia’ katastroofis hukkunute mälestuseks. 8. 1989.a. toodi Rahvarinde poolt kirikusse kastike Siberi mullaga võõrsil puhkajate ja hukkunute mälestuseks.

Sisukord:
ajalugu
kirikuhoone ja kellad
orel
kirikuriistad
kogudust teeninud õpetajad
kogudust teeninud organistid
kogudust teeninud jutlustajad
koguduse juhatuse esimehed
kirikuvanemad

Kiriku ja koguduse ajalugu

Ajahambast tugevalt puretud seisavad Võhandu-Voo jõe äärsel väikesel mäekõrgendikul kunagise uhke Kirumpää kindluse varemed. On tõenäoline, et mingil kujul oli Kirumpää linnus olemas juba 13. sajandi lõpus või isegi varem. Esmakordset ajaloolist äramärkimist arvestatava sõjalise tugipunktina leiab Kirumpää aastal 1322, mil Leedu vürst Gediminas selle purustas.
Pikki sajandeid, ammu enne Võru linna asutamist, oli siin Võru piirkonna aktiivse elu tsentrum. Siin on asunud ka üks vanematest selle piirkonna kristliku kuulutuse tugipunktidest lossi kabeli näol.

Väikesest Võru mõisast (saksa k-s Werrohof, varem ka Werro) on teateid 1582. aastast. 1784. aasta lõpust, 1785. aasta algusest algab selles väikeses, soode, metsade, jõgede, järvede ja rabade keskele peidetud, parun assessor Carl Ludwig v. Mengdenile kuulunud,  mõisas uus elu. Vinguvad saed, ägisevad vankrid ja reed koormate raskuse all, täksivad kirved, kopsivad haamrid…Keisrinna Katariina II tahtel ja käsul peab siia uus linn kerkima.

Tol ajal on inimesed Jumala Sõnaga sõbralikumas ja usalduslikumas vahekorras. Nad oskavad mõista Vana Testamendi lauliku sõnade tähendust: Kui Jehoova ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu! Kui Jehoova ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu ! /Ps 127/. Rajatav linn kuulub küll seni Põlva koguduse alla, kuid vastsed linnakodanikud tahavad oma kogudust ja kirikut.

1788.a. pöördutakse palvega kiriku ehitusloa saamiseks Katariina II poole. Keisrinna toetab seda soovi, tehes kiriku ehitamise ülesandeks kindralkuberner Brownile ja kingib ehitamise algsummaks isikliku annetusena 28 000 hõberubla. Lisa ehituskulude katmiseks kogutakse vabatahtlikest annetustest.

1788.a. suvel võib ehitamine alata. Ja kuigi kodanikke on sel ajal linnas 240 – 300 vahel, otsustatakse kirik ehitada 400 istekohaga, koos püstiseisjatega kuni 1000 inimesele. See tähendab, et linn usub oma tulevikku ja oma edenemisse Jumala abiga.

Esialgu kavandati uus luteri kirik linna keskväljakult Tamula järve kaldale viiva allee äärde. Lõpliku otsuse juures saavad siiski määravaks eelkõige linnaehituslikud kaalutlused ja nii ehitati kirik oma praegusele asukohale peasissekäiguga linna peatee, Georg'i/Jüri tänava, poole.

1792.a. lõpuks saab kirikuhoone valmis. Sisseõnnistamine toimub 24. juulil 1793. aastal.

Alguses tuleb noorel kogudusel õige nappide vahenditega läbisaada. Veel 1817.a. on Võru linna elanike arv 707.

Kogudust teenivad naaberkoguduste õpetajad. 1784-1795 aastani Põlva koguduse õpetaja, 1795-1800 Vastseliina koguduse õpetaja. Päris oma õpetaja saab Võru kogudus alles 1801.a. Selleks on lühiajaliselt õpetaja Carl Gottfried Assmuss. 1801-1805.a. teenib taas kogudst Põlva õpetaja. 1804.a. määrab keiser Aleksander I Võru koguduse ülalpidamise toetuseks Võru riigimõisa tuludest 857 rubla 76 kopikat. See toetus teeb võimalikuks maksta palka õpetaja Heinrich Wilh. Bornwasserile, kes teenib kogudust pikka aega 1805-1846.a.

Iga-aastast toetust suurendatakse 1829 aastal 1571 rubla 43 kopikani. Toetuse suurendamine võimaldab linnal ehitada pastoraat, mis hiljem kingitakse kogudusele. Aastatel 1824 ja 1868 püüavad riigi finantsorganid toetuse maksmist lõpetada, kuid see ei õnnestu neil. Alles Aleksander III annab aastal 1892 selleks oma nõusoleku. Ilmselt on see vahetult seotud perioodil 1881-1894 valitsenud riikliku venestamise poliitikaga. Sellega seoses halveneb koguduse finantsolukord järsult. Kuna valitsus samas keelas ka koguduse liikmetele kindla maksu pealepanemise, siis tuli piirduda vabatahtlike annetustega. See andis aga vaid vaevu pool äravõetud abirahast. Pärastpoole saadakse abi Luterliku Kiriku Abikassalt. Näiteks 1900.a. remondi läbiviimiseks.

1876.a. rajatakse Võrru eestikeelne kirikukool. 1911.a. on koolil üks klass, milles on kaks osakonda. Õpilasi on 100, õpetajaid 2, koolimaks on 2 rubla poolaastas.

1879.a. moodustatakse koguduse naisselts, kes peab toetama koguduse vaeseid. 7.juulil kinnitatakse seltsi põhikiri. Selle nimeks saab Võru Naisselts Vaeste Eest Hoolitsemiseks. 1885.a. rajatakse seltsi poolt varjupaik kroonilistele lootusetult haigetele. 1911.a. on selles varjupaigas 7 haiget. Varjupaik asub üüritud ruumides.

1917-1920 pöördelised aastad puudutavad vahetult ka kirikut. 1919.a. protokollides räägib koguduse nõukogu rasketest aegadest, mis mõjuvad rõhuvalt koguduse vaimuelu peale. Tunda annab tõusev elukallidus. Väärtuse kaotavad mitmesugused kogudusele kuulunud väärtpaberid. Koguduse hooned seisavad rahapuudusel täiesti parandamata.

Lühiajaliselt võimul olnud enamlased näevad kirikus kontrevolutsiooni tugipunkti ja nii on kirik 1918.a. detsembrist kuni 1919.a. jaanuarini suletud. Enamlased kasutavad kirikuruumi miitingusaalina. R.Ruus kirjutab oma päevaraamatus selle kohta: "19.jaan1919. Täna on kirikus jutlus. Jutlust peab üks enamlaskooli õpetaja Peterburist. Kirik olnud puupüsti täis. Kõigil olnud kübarad peas ja suitsetanud. Kurat olevat esimene revolutsionäär."

Enamlaste poolt võetakse koguduselt ära - 1 hõbedane veinikann, 2 vasest hõbetatud krutsifiksi, koduse armulauariistade komplekt ja 2 küünra pikkust vahaküünalt - kõik kokku väärtusega 17 950 marka. Kahjude hulka tuleb veel arvata rikutud orel, lõhutud arhiivikapi lukk ja osa uuendamist vajavaid rikutud kirikuraamatuid.

Kirik osaleb kas Vabadussõjas. 1919.a. aprillis on kiriku tornis eesti sõjaväe vaatluspunkt. 1919.a. märtsis puhkab siin enne muldasängitamist Vabadussõja kangelase kapten F.Wreemani põrm.

Sõja lõppedes, noore riigi ülesehitamise töös, saab uut jõudu ka kogudus. 1921.a. pannakse kirikusse sisse elekter. 1932.a. ehitatakse kiriku pearuumis olnud ahjude asemel sooja õhuga töötav keskküttesüsteem. 1926.a. ehitatakse surnuaiale uus kabelihoone. 1927.a. ostetakse leerisaali harmoonium. Teostatakse mitmesuguseid ehitusi ja remonte.

Igapäevases elus ollakse hädas 7. jalaväe polgu sõduritega, kes on maha murdnud mõned surnuaia lipid ja august läbi käivad tülitamas surnuaial viibivaid inimesi ja surnuaiavahti.

Võitlemist on Võru Kaitseliidu Kütisalgaga, kelle alkohoolsete jookidega einelaud asub alla 15 sülla kirikust. Palutakse Aktsiisi Peavalitsust kütisalgale 1924.a. einelaua pidamiseks luba enam mitte anda.

Veel 1950.a. kaevatakse turuliste üle, kes järjekindlalt seovad oma hobuseid kirikuaia külge, seda lõhkudes ja määrides.

Võru kogudus on läbi aegade olnud linnakogudus. Kuni II maailmasõjani on Võru kiriku juures nii eesti- kui ka saksa kogudus ja jumalateenistusi peetakse igal pühapäeval nii eesti- kui ka saksa keeles. Kuna Võrus elas ka tähelepanuväärne hulk lätlasi, 1897.a. 118 inimest, siis peetakse kuni XX saj. alguseni üks kord aastas jumalateenistus läti keeles. Võru surnuaial on eraldi osadena - luteri kiriku osa, ortodoksi kiriku osa, baptisti kiriku osa  ja juudi surnuaed. 24.jaanuaril 1940.a. võetakse koguduse nõukogus vastu otsus saksa keelsete jumalateenistuste ärajätmiseks. Põhjenduseks on, et suurem osa sakslasi on Võrust Saksamaale lahkunud.

1941.a. areteeritakse ja viiakse ära õp. emeritus Jüri Martensen, endine koguduse esimees Johann Jaanson, nõukogu liikmed August Ebber, Paul Ebber, Aleksander Kuus ja Johannes Lemmiste.

Küüditatud on nõukogu liikmed Viktor Neumann, Karl Pedras, Friedrich Maiste, Gustav Suursaar ja August Saam.

II maailmasõja ajal peetaks Võru kirikus katoliiklastest saksa sõduritele katoliku missat.

Kuid saksa ajalgi tuleb oma silmad lahti hoida. Vastuseks EELK piiskopi ja Võru Maavalitsuse ringkirjale värviliste metallide annetamise kohta 1942.a. otsustatakse annetada 2 punasest vasest korjanduskarpi, 3 vasest seinalühtrit ja 1 tinakuju. Surnuaia kabelis oleva kella kohta öeldakse, et selle vanus ei luba seda annetada.

1943.a. moodustatakse koguduse juurde 3-liikmeline sotsiaaltoimkond nõtrade ja puudustkannatajate eest hoolitsemiseks.

11. veebruaril 1943.a. kaalub juhatus iseseisva laulukoori asutamist, kuid selleni siiski ei jõuta.

II maailmasõjast pääseb kirik vähemate vigastustega. Üks mürsk oli langenud läbi katuse ja lae altari ette, lõhkudes altarivõre ja altari. Seejuures jääb mürsk ise lõhkemata. Kiriku põrand oli klaasikildudega otsekui üle külvatud. Hulgaliselt mürsukilde leitakse orelist, kus paljud viled on purustatud.

20.septembril 1945.a. tellitakse meister Helekivilt 368 katkise aknaruudu vahetamist.

Üldjoontes viiakse kiriku sõjahaavade parandamine lõpule aastail 1947-1949.

1957.a. kaetakse tornikiiver uue tsinkplekiga ja tehakse ka uus tornimuna. 1958.a. remonditakse katus, kusjuures osa sarikaid asendatakse uutega, katus kaetakse laudade ja tõrvapapiga, laotakse uuesti katusekivid.

1.maist 1948.a. võetakse Tartu tänaval asuv pastoraat Linna Täitevkomitee valdusesse.

Oma lõivu saabunud aegade survele maksab ka kogudus. 1951.a. täiskogu koosoleku protokollis, üsna ilmselt propagandistlikul eesmärgil, on toodud ära kahe koguduseliikme tunnistus, milles nad teatavad, et nad nii hommikul kui ka õhtul palves mõtlevad maailma rahule ja samas palves kannavad Jumala ette rahutöö juhid koos seltsimees Staliniga.

1964.a. Võru Rajooni Täitevkomitee sekretär avaldab soovi, et kogudus piiraks kellade helistamist piirdudes ainult suurte pühade ja matustega. Koguduse juhatus vastab, et sellist soovi ei ole võimalik täita. Hiljem, tõsi küll, jäetakse ära kellade helistamine argipäeval toimuvatel jumalateenistustel. Kellad hakkavad täie väega uuesti helisema 1979.a. õp. Villu Jürjo tulemisega kogudusse.

6.märtsil 1949.a., Palvepäeval, laulab esmakordselt koguduse laulukoor organist Eugen Dachsenbergi juhatusel.

Kaheksakümnendatel aastatel töötab koguduses ansambel organist Paul Elkeni juhatusel.

Võru koguduses on vana traditsiooni järgi olnud 12 kirikuvanemat.

6.juulil 1969.a. otsustatakse juhatuse poolt kirikuvanemate institutsioon uuesti taastada. Esimesteks kirikuvanemateks saavad Gustav Piir ja Ferdinand Terna. 1970-1973.a. tulevad juurde Aleksander Madisoo, Oskar Jakobi, Karl Ader, Oskar Linask ja R.Kärblane.

Tornikella on hooldanud  1944-1953.a. J.Rannala; 1969- 30.04.2015 Tõnis Saarnits. Kella suurem remont on teostatud 1953.a.  meistrite Peeter Saarnits'i ja meh. Johan Peterman'i poolt.

25.märtsil 1989.a. tuuakse Võrumaa Rahvarinde esindajate poolt kirikusse hoida laegas Siberi mullaga, et selle läbi mälestada ja hoida sidet kõikide seal kaugel olevate teada ja teadmata haudadega. Alati on lähedastel ja omastel, aga ka lihtsalt teekäijal, võimalus tulla kirikusse, süüdata mälestusküünal laeka juures; tunda palve sideme läbi elu ja igaviku ühendust.　

Kirikuhoone ja kellad

Ehitusstiililt on kirik hilisbarokne, tugevate varaklassitsistlike elementidega. Kiriku projekteerimist omistatakse Riia arhitekt Christoph Haberlandile.

Kirikuhoone on ehitatud maakividest 1.1 meetri paksuste seintega. Arvatavasti on ehituses kasutatud ka Kirumpää kindluse varemetest võetud  kive. Seinte sisse on jäetud kõrged, ülalt kaarjad aknaavad. Pealt on seinad krohvitud ja kaunistatud arhitektuuriliste ilustustega. Hoone suurus on 36.9 x 13 meetrit, selle pikkitelg on suunatud kirde-edela suunas.

Kagu küljel, katusest väljaulatuvalt, on asunud külgfassaadi 2 atikat, katuse keskosas on olnud katuseuuk. Tõenäoliselt on need eemaldatud 1900.a. katuse vahetamise ajal.

Torni alumise karniisi nurkadesse ja viilu otstesse olid kavandatud urnid, mis on ilmselt jäänud kohale panemata.
On ka arvamus, et nimetatud ehiselemendid algselt ikkagi ehitati välja. Sel juhul on tõenäoline, et torn ehitati küll projektikohaselt välja, kuid torn ja edelafassaad jäid oma ehiselementidest ilma 1870. aasta ümberehituse aegu /R.Treufeldt/.

Samuti on jäänud tühjaks kiriku peaukse kummalgi pool asuvat kaks kaarjat nišši, kuhu algselt võis olla mõeldud skulptuurid paigutada.

Algselt on kirikutorn olnud ajutine ja praegusest madalam. Uus torn ehitatakse 1839.a. Seda tabab 1858.a. välk, mis lööb ülal risti viltu, jookseb läbi torni, läbi kiriku – ühest otsast teise ja kahjustab lõpuks ainult altaripildi kullatud raami. Oma praeguse kuju saab torn aastal 1879. Torni kõrguseks maapinnast saab nüüd 39.3 meetrit. Samal aastal seatakse torni üles hinnaline 4 numbrilauaga kell, mis linnarahvast kuni tänapäevani ustavalt teenib. Kell on valmistatud Saksamaal Bockenem'is 1879.a..

Aastal 1887 saab uus torn kannatada äikesetormist tekkinud tulekahjus.

Tornis asuvaid kirikukellasid on esimest korda vahetatud aastal 1860. Aastaks 1931 on needki mõranenud ja vajavad uuendamist. Uued kellad, nüüd juba mitte enam pronksist, vaid terasest, valmistatakse Saksamaal, Bochumis, 1931.a.

Enne torni viimist, pidulikult altari ette asetatuna, õnnistatakse uued kellad sisse 1932.a.

Suurem kell, läbimõõduga 1.2 m, kaalub 850 kg ja on häälestatud fa-dieesi peale. Väiksem, läbimõõduga 1.0 m , kaalub 460 kg ja on häälestatud la peale. Kuna on olnud ajalooliseks tavaks, et igal kellal on oma sõnum inimeste jaoks, siis on suurema kella peale kellameistrite poolt valatud kirjakoht Psalm 130:1.2 - Põhjatumaist sügavusist hüüan ma Sinu poole, Jehoova! Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!

Väiksema kella peal on kirjakoht Luuka evangeelium 24:36 - Rahu olgu teile!

Igas pühapäeva hommikus, igas oma helinas, räägivad nad nendes sõnades meie vastu.

Suuremaid remonte on kiriku juures teostatud aastatel 1839, 1856 – 1857, 1870, 1879, 1900, 1934, 1957 – 1958.

Aastail 1840, 1857 ja 1876 pühitseti kirik peale remonti uuesti sisse.

1921.a. seatakse kirikusse sisse elekter.

1932.a. asendatakse ahiküte soojaõhukeskküttega. Kirikus olnud vanad ahjud lammutati tõenäoliselt 1934.a. Nende asukohtadest annavad tunnistust kaks pearuumi seintes olevat kaarjat nišši.

1934.a. ehitatakse katuse kirdeosasse kaks puidust ventilatsioonikorstnat. Ahjukütte korstnate katusest väljaulatuvad osad eemaldatakse.

1957. aastal tehti tornis suur remont – vahetati välja kiivri kate ja paigaldati uus muna.

1958. aastal korrastati põhjalikult peahoone katus – vahetati katusekive, tehti uus aluskatus ja vahetati sarikaid.

1993 aastal, oma 200 aasta juubeliks, värviti kirik seest ja väljast täielikult.

1998.a. avastati, et väliselt terved tornikiivri puitkonstruktsioonid on seesmiselt putukatest läbi söödud ja et tugevates tuultes ja tormides peab torni ülal hoidma tõepoolest ingli käsi...1999.a. asendas OÜ Frantsiskus torni puit konstruktsiooni ca 1.5 m kõrguselt järk-järgult täielikult uuesti.

Muinsuskaitse projekti raamides ja Võru Linnavalitsuse täiendava toetusega asendati 2000.a. tornikiivri vana tsinkplekk kate uue vaskplekist kattega.

2007.a. saab kirik linnavalitsuse toetusel uue kaasaegse soojaõhukütte süsteemi.

Aastast 1871 on kiriku juurde kuulunud linna poolt eraldatud kirikuaed. 1961.a. läheb kirikuaia maa-ala tagasi linna haljastusalade alla. Kivipostidega, madal lattaed võetakse maha.

Seest on kirik jaotatud pearuumiks ja selle mõlemas otsas asuvateks abiruumide osaks. Pearuumi suurus on 23.7x10.74m, kõrgus 6.35m.

Pearuumi kirde küljes asub kaarja kujuga kinnise võrega altariosa. Erandlikult puudub altarivõrel sissepääsu värav, võre on täiesti suletud. Altarisse pääseb, kas siis käärkambrist tuleva ukse kaudu või siis kirikuvanemate ruumist. Traditsiooniliselt kasutavadki kirikuvanemad oma ust, õpetaja oma ust.

Altariosa on ehitatud mõned aastad peale kiriku valmimist. Praeguse kuju saab altariosa alles 1860.a.

Altari kohal, sinisel laotusel, kuldse ausäras, valvab hoidvalt ja manitsevalt Jumala silm. Kolmnurk selle ümber tähistab Jumala kolmainsust.

Altar ise on lihtne kividest laotud, pealt puitplaadiga kaetud risttahukas. Tavapäraselt on see kaetud kirikuaastale vastavat värvi kattega, pealt valge linaga.

Altari seinal asub F.Bogantc'i poolt 1885.a. St.Peterburis maalitud õlimaal "Kolgata". Maalil näeme Kristust ristil. Risti all leinavad ja kaebavad neli naist - Jeesuse ema Maarja (sinises), Maarja Magdaleena (risti ümbert kinni hoidmas), Jeesuse ema õde ja Maarja Kloopase naine. Maali on kogudusele kinkinud kindraliproua Bourkoff 1884.a. Altariseinal asuv parempoolne lühter on pühendatud apostel Paulusele, vasakpoolne apostel Peetrusele. Lühtrite valgus räägib meile Jumala tõe valgusest, Kristusest, kes on tulnud valguseks siia maailma.

Altari katete läbi kirikuaasta vahelduval värvil on oma sõnum meie jaoks. Roheline räägib sümbolite keeles - elust, surematusest, taevasest lootusest; valge - hinge puhtusest, vooruslikust elust, taevalikust rõõmust; punane - usust ja märterlusest; violetne - meeleparandusest, vajadusest valvata ja paluda; must - aja piiratusest meie kätes, maailma ärasalgamisest, kasinusest.

Altari kõrval, seina külge kinnitatuna, asub kantsel. Kantsli pisut tõstetud asend meenutab Jeesuse viibimist Õndsakskiitmiste mäel mäejutluse ajal ja samas ka Jumala Sõna üleolekut inimese sõnast.

Kirikut valgustavad kaks XIX sajandist pärinevat messingist kroonlühtrit ja üks kristall kroonlühter. Viimase unikaalne originaal on 1971.a. kaduma läinud. Praegune, seda asendav kroonlühter, on kingitud kogudusele Gustav Piiri poolt oma poja Helmeti nimele.

Altari vastas, pearuumi edela osas, asub koorirõdu. See on ehitatud kiriku valmimisest tunduvalt hiljem XIX sajandi lõpupoole. 1934.a. rõdu suurendatakse ja see saab oma praeguse kuju.

Orel - koorirõdul asub orel. Kauni prospekti taha on varjatud 1680 vilet - mõned neist vaevu 20 cm pikkused, teised ligi 5 meetrini ulatudes. Osa nendest on valmistatud puust, osa tinast, väike osa tsingist. Orelil on 2 manuaaali ja pedaal, kokku mängimiseks 30 registrit (tehniliselt on täpsem 29 registrit, kuna  üks register on ühine pedaalidel ja  esimesel manuaalil).

See orel on siin kirikus teine. Vanast orelist on uue juures kasutatud ära osa tinast vilesid ja Tartus, Ernst Kessleri töökojas 1850-ndatel valmistatud prospekt.

Praegune orel on ehitatud 1913.a. kolme venna - Tannil, Juhan ja Jakob Kriisa poolt. Juhan valmistas lõõtsa ja ümbriskapi, Jakob valmistas metallvilesid, noorem vend Tannil oli üldettevõtja ja keerulisemate osade - mehhanismid,vilepõhjad,püstviled,.. - valmistaja. Igaüks tegi oma osa kodus valmis ja seejärel toodi need hobutranspordiga kokku kiriku juurde. Tavaliselt kulunud, vaatamata oreli suurusele, selle valmistamiseks üks aasta, oreli ülesseadmiseks üks kuu.

Osa detaile, nende hulgas lõõtsakesi, telliti seoses kiire tähtajaga Saksamaalt. Kui lõõtsakesed kohale saabusid, siis selgus, et väliselt olid need küll ilusad, kuid tööks kõlbmatud oma liigse jäikuse tõttu. Nii tuli Tannili abikaasal uued lõõtsad teha. Meistritel endil olnud nii kiire, et neil polnud aega söömaski käia. Tannili tütar Alice tõi neile lõunasöögi kirikusse.

Võru kiriku oreli sisseõnnistamine toimus 1914.a. Kirik oli rahvast puupüsti täis. Alice Nagel-Kriisa mälestuste järgi andis orelile meistrihinnangu Mihkel Lüdig. Hinnang olnud väga hea. Ja nii viidudki orelimeister koos perega altari ette, kus kõik ühiselt saavad osa kiitusest ja tänust.

Oreli maksumuseks selle valmistamisel oli 6000 tsaarirubla. Vabatahtlikke annetusi oreli ehitamiseks saadi nii eesti- kui saksa soost linnakodanike käest. Lisaks sellele korraldati oreliehituse heaks oreliõhtuid vanal orelil.

Orelit täiendati meistrite poolt 1924.a. Suurem ümberehitamine toimus 1934.a. Siin saabki orel lõplikult oma lüürilis-romantilise iseloomu.

Remonditud on orelit 1929.a., kusjuures 7 Kriisat on olnud korraga ametis. Järgnevalt toimuvad remondid 1943, 1955, 1964-65.a. Kapp oreli mängupuldi ümber on valmistatud 1961.a. Viimane suurem kapitaalremont toimus meister Hardo Kriisa poolt 1995-1996.a.

 DISPOSITSOON

I manuaal		II manuaal		Pedaalid
1	Principal  16’	1	Piccolo  2’	1	Posaune   16’
2	Bordun  16’	2	Geigen principal  8’	2	Subbass  16’
3	Principal  8’	3	Viole  8’	3	Violin bass  16’
4	Gamba  8’	4	Gedackt 16’	4	Octav bass  8’
5	Gedackt  8’	5	Koncert flöte  8’	5	Cello  8’
6	Hohlflöte  8’	6	Salicional  8’	6	Gedackt bass  16’ (transmission, Gedackt 16’  II manuaal)
7	Gemshorn  8’	7	Quintaten  8’
8	Spitzflöte  4’	8	Aoline und Vox coelestis  8’
9	Octav  4’	9	Vox coelestis  8’
10	Trompete  8’	10	Oboe  8’
11	Cornet 3-5 fach  8’	11	Fugara  4’
		12	Zartflöte  4’
		13	Harmonica aeteria 3-5 fach
Lisad - mänguabid
1	Manual koppel II zu I	5	Supper octav koppel  I	9	Freie kombinationen      2 x 37
2	Pedal koppel  I	6	Supper octav koppel  II zu I
3	Pedal koppel  II	7	Supper octav coppel  II
4	Pedal octav koppel	8	Melodia koppel

Kirikuriistad - kirikuriistadest pärinevad hõbedane armulauakarikas ja pateen e. armulaualeivataldrik kiriku sisseõnnistamise päevast 24.juuli 1793.a. Nende peale on graveeritud kinkijate nimed: karikale- Frantzenn ja Tiedemann; pateenile - Agneta Juliane Tiedemann. Oblaatidetoosil on aastaarv 1874. Krutsifiksi on tõotanud kinkida Rudolph Hallsing 21.juulil 1874.a. Oma lubaduse on ta täitunud 21.juulil 1874.a., oma poja konfirmatsioonipäeval.

1857.a. on Võrust pärinev kindraliproua Bourkoff, sündinud Hude, kinkinud kirikule väga hinnalise, juba tol ajal 960 rubla peale hinnatud, ehtsate kuldtikanditega sametist altarikatte. Tema poolt on veel kingitud kristallkroonlühter (1884.a.) ja kolmeharulised altarilühtrid. Neist kaks esimest on kahjuks kaduma läinud.

Puidust peenelt nikerdatud ristimisvaagna alus on lubatud kirikule Võru Naisühingu poolt kiriku 100 aasta juubelil 24. juulil 1895.a. Valmistatud on see A.Noppasoni poolt 1895.a. Siia juurde kuulunud 1.85 kg kaalunud hõbedane ristimisvaagen on viimase sõja ajal kadumaläinud.

6.juunil 1930.a. on koguduse esimehe Ludvig Hääle poolt kogudusele kingitud messingist, pealt hõbetatud ja seest kullatud armulauaveini kann.

Kogudust teeninud õpetajad:

Organistidena on teeninud kogudust (teadaolevad andmed)

Jutlustajatena on teeninud kogudust:

Margot Teder, Julius Haidak, Ida Vaikmäe, Guido Madissoo (9.11.1980 – 1.08.1981), Ege Adamson (28. 03.1982 - 15.03.1985), Jüri Lubi (2008 - )

Võru koguduse juhatuse esimehed:  (teadaolevad andmed)

Ludvig Hääl, Johann Jaanson, Jaan Kruus, Jaan Treimuth, Juhan Jaason, Osvald Sikk, Vidrik Pärgmäe, Gustav Vill, P. Corrol, Gustav Silbeck, August Ebber, Viktor Neuman, Gustav Piir, Ferdinand Terna, Agu Heliste, Jüri Lubi, Marko Kaunis

Kirikuvanematena on olnud ametis: (mittetäielikud andmed)

Karl Ader, Rudolf Atspool, Karl Bremse, Paul Eskla, Evald Heinsoo, Agu Heliste, Oskar Jakobi, Rud. Kerstenbeck, Leonhard Kramin, Heino Körti, R.Kärblane, Kristjan Leok, Oskar Linask, Aleksander Madisoo, Guido Madissoo, Aleksei Mätik, Elmar Palm, Gustav Piir, Priit Rebane, Richard Tarros, Ferdinand Terna.

©Andres Mäevere