Jutlus, 1Ms 32:23-33,   Reminiscere pühapäev, 25.02.2024
(mõeldes tänuga  Vana Testamendi professori Evald Saagi peale)

Usk ja palve on meie kirikukalendris paastuaja teise pühapäeva teema. Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest!   

Martin Luther ütleb antud kirjakoha kohta, et igaüks peaks nõustuma, et see on üks hämaramatest Vanas Testamendis.

Küsimusi on siin palju – kõigepealt põhiküsimus, kellega võitleb Jaakob? On see inimene, ingel, Jumala Poja preinkarnatsioon. Miks peab ta üleüldse võitlema,  kuidas suudab inimene võidelda Jumalaga, on see  unenägu, reaalne inimlik võitlus või vaimus võitlemine. St. Jerome, püüab episoodi kujutada kui pikka ja tõsist palvet , milles meditatsiooni läbi on tuntav Jumala kohaolek, milles on oma pattude tunnistamine,  sügav igatsus suhelda jumalikuga.

Me jääme siiski selle juurde, et tegemist on reaalse võitlusega, millesse on kaasatud ihu ja vaim.

Tundub, et loo võti on esmasünniõiguses, mille üle Jaakob võitleb Jumalaga. Jaakobi jaoks on siin palju mängus  -   vanema venna eesõigused perekonnas ja talle veel teadmata võimalus saada Jumala rahva  esiisaks.
Ta on seni võidelnud Jumalaga kaudselt püüdes saavutada seda, mis algselt talle ei olnud antud. Nüüd kohtub ta Temaga palgest-palgesse.

Näib, et Jumala pilk on juba sünnist saati tema peal. Kommentaarides on öeldud, et Jumal on valinud  ta mitte sellepärast, kes ta sel hetkel on, vaid Ta mõtleb sellele, kes temast peab saama – Iisraeli 12 suguvõsa  esiisa.
1Mo 28.10 saab ta Jumalalt suured tõotused. Temast peab saama suur rahvas, õnnistuste kandja ja tõotatud maa pärija.  Jaakobi vastuses on teatud kõhklus ja tingimused – kui see tõesti nõnda sünnib, siis on Issand mulle Jumalaks. Nii ei ole ka Jumala otsus veel  lõplik, Jaakob  peab veel ennast tõestama.

Jaakob   - heebrea keeles ´kanna hoidja´, ´koha võtja´ ei sarnane sugugi  Liibanoni seedriga, vaid pigem tuultest väändunud Saaremaa kadakaga. Tema elu algus on juba konfliktne; võiks  ju olla kohe esimene, aga peab leppima venna kannast kinni hoides ilmale tulemisega. Ostes vennalt läätseleeme eest esmasünniõiguse, tuleb tal see pettusega isalt kätte saada. Elu ülejäänud osa  on samaväärselt konfliktne ja keeruline. Päris elu lõpus rändab ta koos iisraeli rahvaga näljahäda eest Egiptusesse.

Meie loos on Jaakob 97 aasta vanune.  Arvestades tema eluiga 147 aastaga on ta veel heas meheeas.  Ta on just  saavutanud kokkuleppe oma äia Laabaniga ja temast lahkulöönud, et iseseisvat elu alustada. Aga tal on endiselt tõsised probleemid oma venna Eesaviga, kelle poolt võib oodata kõige halvemat. On teated, et vend ootab teda 400 mehelise sõjasalgaga. Tehes ettevalmistusi  kohtumiseks vennaga on tal mitmed kavalad plaanid, kuidas kingitustega Eesavit lepitada. Vahetult enne kohtumist viib ta oma naise ja 11 poega  üle Jabboki  jõe koolme. Ise jääb ta  üksi teisele kaldale. Ilmselt selleks, et rahus ja vaikuses  pidada palves  nõu oma olukorra üle Jumalaga.

Siin astub ta juurde keegi,  kes teda provotseerib võitlema. Jabboki jõgi oli piiriks Ammoni aladega. Koolme kohalt ca 9 m lai, suvel hõlpsasti ületatav.  Lähis-Ida kontekstis mõisteti koolme kohta kui väravat siit algavale maale. Usuti, et neid valvavad jumalad või nende teenrid. Nii võiks siin ka näha Jaakobi kohtumist selle maa valvuriga, kuhu ta tahab siseneda. Jaakob pannakse proovile, kas ta   väärib läbipääsu luba.

 Ilmudes tavapärase mehe kujul annab ingel Jaakobile võimaluse olla temaga võrdne. Alles hommiku koites, kui ingel tema puusaliigest võimsalt puudutab saab  ta aru oma vastase tegelikust väest. Ta mõistab, et tema palveid on taevas kuula võetud. Ta vaimusilmad avanevad nägema , kellega ta tegelikult võitleb. Jumal on ilmsi end talle ilmutanud. See ei ole mitte ainult kehaline vaid ka spirituaalne võitlus. Nüüd ei taha ta enam võitlust lõpetada enne kui ingel teda õnnistab. Tal on veel vaid    üks eesmärk ja  palve  – Jumal, ole mulle armuline.

Kui Jaakob on katsumuse läbiteinud küsib ingel: “Mis on su nimi?“. Olles nime kuulnud ütleb ta: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael (Jumal võitleb-valitseb-parandab), sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!“ Küllap teadis ingel ta nime, aga siin tahetakse rõhutada, et vana on möödunud, uus aeg, uues nimes, uues lepinguosaduses Jumalaga on Iisraeli jaoks alguse saanud.  Jaakobi usk on leidnud tõestuse ja kinnituse.
Samas keeldub ingel oma nime nimetamast. Jaakobi küsimine õieti nagu rikub etiketti. Nime teadmine tähendas vanades uskumustes ka võimu nimekandja üle.

Antud kirjakohas kõneleb Elohim Jaakobiga. Heebrea keelne sõna  Elohim  võib tähendada: Jumal, jumalanna, jumal,  juht, kohtunik,  jumalik  esindaja  pühas paigas,   peegeldus  jumalikust majesteetlikkusest ja väest, üliinimlik  olend  kaasaarvatud   inglid, kedagi, kes on suur ja  võimas.
Kellegi nime muutmine kõrge valitseja poolt tähendas tema autoriteeti ja meelevalda isiku üle. Meenutagem seda, kuidas Aabram ja Saara saavad uued nimed ja mida see nende jaoks tähendas.

Lisaks saab talle osaks rikkalik õnnistus, mis jääb kestma läbi aegade. Samas jääb talle märk paigast nihkunud puusaliikme näol. See peab meenutama talle, kes ta tegelikult on  -inimene, kes võlgneb kuulekust ja alandlikku meelt Jumalale, nõder inimene  võrreldes Jumala väega.

Meil on sellest loost nii mõndagi õppida ja tähelepanna.

Kirikuisa Augustinus toob siin seoses  Jaakobi lonkamisega võrdluseks kristlase, kelles on  nii õnnistus kui lonkamine.
Siia juurde on heaks näiteks pühapäeva lektsioonides antud naise  lugu, kes peseb Jeesuse jalgu oma pisaratega ja kuivatab neid oma juustega. Elu on teda  puudutanud, nii et Iisraeli rahva silmis on ta patune, Jeesuse silmis aga on ta rohkem õnnistatud kui kõik teised selles ruumis.
Seda maksab meilgi silmas pidada. Jaakobi läbi oleme me osalised Jumala õnnistuses ja tõotustes aga meis on piisavalt ka veel inimlikku nõtrust, rumalust, eksimusi, ….
Meiegi võitleme mitte ainult maailmaga, pimeduse inglite ja vägedega meie ümber ja meie sees , vaid ka Jumalaga paljude asjade üle. Me ei ole sageli rahul sellega, mis meile reaalselt on antud, vaid ihkame võrratult enamat – heaolus, lugupidamises, mitmesugustes võimalustes,….
Nii mõnigi kord avab alles Jumala puudutus meie elus ka meie silmad.

Õnneks ei tule meil oma igapäevases elus  maadelda Issanda inglitega; inglid on pigemini meile abimeheks, meie palvete kuulajaks ja vastuste toojateks.

Jk 1:2-6:“ Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.
Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.
Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega.“

Tähtis on mitte lakata palumast ega enne lahti lasta, kui meid on õnnistatud.

Andres Mäevere