Alguses oli
Sõna
ja Sõna oli Jumala
juures
ja Sõna oli
Jumal.
/Jh 1:1/
Piibel on kristliku usu alus. Erinevalt kõikidest teistest raamatutest,
kus inimene kõneleb inimesega, on Piibel raamat, kus Jumal kõneleb
inimesega ja kus me õpime tundma Jumalat ennast, tema tegusid ja tema
tahet. Seega on Piibel eelkõige usuraamat. Sellepärast nimetatakse seda ka
Raamatute Raamatuks. Nimetus Piibel tuleneb kreeka keelse sõna biblia=
raamatud latiniseeritud vormist ja on esimest korda kasutatud kirikuisa
Christostomuse poolt.
Piibli kirjutamine on antud ja usaldatud inimeste kätte. Sellepärast
kannab see endas inimlikke jooni ja oma ajastu
pitserit.
Piibel on mitmekülgne raamat. Nii on Piibel on ajalooraamat, mis kirjeldab
kõige loomise algust, ..... ja räägib viimaks sellest, kuidas
maailma aeg kord lõpeb. Kristliku ajaloo käsitlemise eripäraks on, et ajaloos
nähakse Jumala toimimist läbi aegade. VT-s näidatakse seda ühe rahva,
Iisraeli rahva, ajaloo läbi. Selles kirjelduses on näidatud inimesi ja rahvaid
nende tõeluses, ilma neid ilustamata. Seepärast on Vana Testament sagedasti
karm, lausa jubedust tekitav oma kirjeldustes.
Piibel on suurte mõtete, elutarkuse ja filosoofia raamat. Siia on
talletatud aastatuhandete tarkus. "See on üks olulisemaid
õpperaamatuid kõikidele inimestele. See on töö, mis kuulub maailma kirjanduse
suurte hulka - töö täis keelelist ilu ja poeesiat. Ükski teine raamat pole
sellist üle maailma ulatuvat mõju omanud nagu Piibel. Seda on rohkem kui
tuhandesse keelde ja dialekti tõlgitud. Ta on säilitanud oma tähtsuse läbi kahe
aastatuhande ja ei ole seda ka tänapäeva moodsa teaduse ajastus kaotanud"
[1]
Piibel on see, mis seob kristlasi kogu maailmas. Sadadel,
tuhandetel kristlikel kirikutel ja konfessioonidel on kõigil üks pühakiri,
Piibel.
Piibel on jääv ja muutumatu. Jeesus ütleb:"Tõesti, ma ütlen teile,
ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad,
kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud!" /Mt 5:18/
Piibel
jaguneb Uueks Testamendiks ja Vanaks Testamendiks. Siia juurde kuuluvad veel
apokrüüfid. Õigeusu- katoliku kirikus on need arvatud kanooniliste
raamatute hulka. Luterlikus kirikus leiame neid ainult suuremate Piiblite
väljaannetest. Nende kohta on öeldud, et neid on hea ja kasulik lugeda aga
need ei kuulu otseselt kanooniliste raamatute hulka. Apokrüüfe on veelgi
võrratult enam, kuid kõiki ei ole võetud Piiblisse.
Sõna ´testament´ tuleneb ladina keelsest sõnast
`testamentum`, mis tähendab ´tahet´ või ´lepingut´. Seega
on siis Vana Testament vana lepingu raamat, Jumala leping ja tahte
väljendus Iisraeli rahvale Aabrahami ja Moosese läbi. Uus testament on
aga uue lepingu raamat, Jumala leping kogu maailmaga, tema tahte väljendus
maailmale oma Poja Jeesuse Kristuse läbi. Kui vana leping tugineb eelkõige
käsule ja selle täitmata jätmisel järgnevatest tagajärgedest, siis uus leping on
armastusel ja vabadusel rajanev leping, kus eesõigus on armul ja
halastusel.
Vana Testament räägib ajast enne Kristuse sündi. Ajalugu tuuakse meie
ette iisraeli rahva näite varal, kes on
Jumalast eriliselt valitud ja kutsutud Piibli ajaloo keskseks kandjaks.
Kui Piibli pärimus ulatub päris aegade algusesse, siis kirja on pandud VT
raamatud ajavahemikus IX - II saj. e.Kr. Valdav osa raamatutest on kirjutatud
heebrea keeles. Üksikud osad - mõned sõnad ja peatükid - on kirjutatud
aramea keeles. Heebrea keelele väga lähedase
sugulaskeelena oli aramea keel rahva kõnekeeleks Jeesuse
aegses Palestiinas. Nii kohtamegi me ka Uues Testamendis mõningaid aramea
keelseid väljendeid. Heebrea keeles kirjutatakse vasakult paremale. Vanimad
säilinud tekstid on kirjutatud papüürose peale jätkuvas reas ilma
sõnavahedeta. Veel on vana heebrea keele eripäraks, et kirjutati välja ainult
kaashäälikud jättes täishäälikud märkimata. Täishääliku märgid ja
teksti liigendus lisati alles 7-9 saj. p.Kr. Kuid selleks ajaks oli nii mõnigi
igivana asi juba ununenud. Siia juurde võib ühel sõnatüvel olla palju erinevaid
tähendusi. Siit tulenevadki suured raskused heebrea algtekstide
tõlkimisel. Valdavas osas on jõutud ühisele äratundmisele,
kuid üksikuid kohti on erinevates piiblitõlgetes tõlgitud ka erinevalt.
Vana Testament koosneb 39 raamatust (ilma apokrüüfideta) ja
jaotub:
1. Seadus (hbr.k. Toora) - 5
Moosese raamatut e. Pentateuhh.
2. Ajaloo raamatud - Joosua, Kohtumõistjad, Saamueli raamatud, Kuningate
raamatud, Ajaraamatud,
Esra,
Nehemja
3. Poeesia ja tarkuse kirjandus -
Psalmid, Iiobi raamat, Õpetussõnad,Ülemlaul, Koguja, Nutulaulud
4. Prohvetite
raamatud:
4.1. Suured prohvetid - Jesaja, Jeremija,
Hesekiel
4.
2. Väiksed prohvetid e. 12 prohvetit - Hoosea, Joel, Aamos, Obadja, Joona,
Miika, Nahum, Habakuk, Sefanja, Haggai, Sakarja, Malaki
Vahetegemine suurteks ja väikesteks põhineb eelkõige nende raamatute
mahtu silmaspidades.
5. Pühad kirjutused - Rutt, Ester, Taaniel
6. Apokriiva raamatud - Juudit, Saalomoni tarkuseraamat, Toobit, Jeesus Siirak,
Baaruk, Makkabite raamatud, Estri raamatu lisad, Taanieli raamatu
lisad
Eriti vanemate ajalooliste sündmuste, enne kuningas Sauli,
on täpse aja määramine väga raske, erinevatel autoritel on erinevad andmed.
Kuid ilmselt on siin meie jaoks pigem oluline õige ajastu ja
sündmuste järjestus.
Uus
Testament räägib meile ajast alates Kristuse sünnist ja lõpeb maailma aja
otsasaamisega.
Raamatud on kirjutatud ajavahemikus ca 50-95 p.Kr.
Uus
testament on algselt kirjutatud kreeka keeles suurte tähtedega nn.
majuskilitega. Siin kirjutati algselt tekst samuti ühes reas ilma
sõnavahesid jätmata. Teksti lugemise hõlbustamiseks on seda püütud juba V
sajandil Aleksandria diakoni Euthaliuse poolt liigendada. Tänapäevane Piibli
jaotamine peatükkideks toimus alles XIII sajandil,
jaotamine salmideks aastal 1548.
Uus
Testament koosneb 27 raamatust, mis jagunevad: evangeeliumid, apostlite
tegude raamat, apostlite kirjad, kiri heebrealastele ja Johannese ilmutuse
raamat.
Kui
Piiblit lugeda pealiskaudselt, siis jääb meile sealt palju tähelepanemata ja
mõistmata. Piibli lugemist on võrreldud tähistaeva uurimisena. Tundub nagu oleks
kõik teada ja läbiuuritud, kuid ikka ja taas avastatakse siin uusi nähtusi ja
tähti. Mida võimsam ja puhtam on teleskoop, seda suuremad on väljavaated, midagi
uut avastada; mida usukindlam ja puhtam on süda, seda enam on meil võimalusi
leida uut usumaailmas. Lugemist mõistmise tasandid- ajalooline, vaimne,
allegooriline...
Luterliku kiriku üks rõhuasetus on selles, et inimene ise
vahetult suhtleks Jumalaga. Oluline koht selles on, et Pühakiri oleks kõikide
jaoks kättesaadav ja mõistetav. Varasemas ajas oli katoliku kirikus tavaks, et
Piibel oli kasutusel ainult ladina keeles. Koguduse liikmetele anti
lugemiseks Piibli tervikust palveraamatutes ainult väljavalitud üksikud
osad. Kuni IV sajandini olid Piibli
raamatud oma välises kujus rullikeeratud papüüruse- või naharibad.
Keskmiselt oli rulli laiuseks 12 - 35 cm ja pikkuseks 6 meetrit
; aga on olemas ka papüürusrull pikkusega 10.5 - 12.3 -
46.5 meetrit. Tekst oli tavaliselt kirjutatud ühele poole 6.4 - 7.6cm laiuste
tulpadena. Papüüruse suureks puuduseks on, et see ei kannata ei niiskust
ega ka liigset kuiva.Niiskusega papüürus pehkib, kuivuses murdub ja pudeneb.
Seetõttu on papüürusele kirjutatud Piibli käsikirjade
säilinud arv väga väike. Säilinud on fragmente, vanimad
tervikkäsikirjad on 4-5. sajandist. Juba varakult on UT kirju tõlgitud -
kreeka keelne Septuaginta (LXX) 3-1 saj. e.Kr. , Süüria
Peśittta 3.saj., ladina keelne Vulgata 4 saj. , 9-15 saj. on Vulgata alusel tehtud suur hulk
rahvakeelseid tõlkeid.
IV
sajandil sai normiks raamatu tänapäevane kuju, samaaegselt tõrjus
pärgament välja papüüruse. Raamatuid kirjutati munkade
poolt käsitsi . Sõltuvalt käsikirja mahukusest, kirja keerukusest ja
illustratsioonide olemasolust võis selleks kuluda kuid või isegi aastaid. Nii
oli raamat väga kallis. Näiteks maksti X sajandil ühe jutlusekogu eest 200
lammast, 3 tünni vilja ja lisaks veel nugisenahku; 1074.a. on saadud ühe
missaali e. kirikuteenistusraamatu eest tasuks terve
viinamägi. Columba, Śotimaa misjönär VI sajandil, laseb
oma õpilastel kõik Psalmid pähe õppida, mõnedel on ka kogu UT
peas. Ka Lutheri ajal ei olnud veel sugugi igal ülikoolil, kloostril
või kirikul Piiblit terviklikult; nii mõnelgi olid
vaid tähtsamad raamatud üldkogumist. Alles tänu paberi
üldisele kasutuselevõtmisele XV sajandist, trükikunsti leiutamisele
1456.a. ja Piibli tõlkimisele rahvuskeeltesse saab Piibel
rahvaraamatuks. Apokriivade kohta on Luther öelnud, et kuigi see ei
kuulu otseselt Pühakirja hulka on seda siiski kasulik ja hea
lugeda.
Piiblis kui raamatus on
osa Jumala aust ja pühadusest, seepärast öeldaksegi Piibli kohta Pühakiri. Sellisena väärib see kohtlemisel erilist austust
ja lugupidamist. Näiteks ei panda kunagi teisi raamatuid Piibli
peale.
-------------------------------------
[1] Das Alte Testament, Dr. Gilbert Klaperman, 1969
©Andres Mäevere