Alguses oli Sõna
                                                                                                      ja Sõna oli Jumala juures
                                                                                                      ja Sõna oli Jumal.
                                                                                                                /Jh 1:1/

Piibel

Piibel on kristliku usu alus. Erinevalt kõikidest teistest raamatutest, kus inimene kõneleb inimesega, on Piibel raamat, kus  Jumal kõneleb inimesega ja kus me õpime tundma Jumalat ennast, tema tegusid ja tema tahet. Seega on Piibel eelkõige usuraamat. Sellepärast nimetatakse seda ka Raamatute Raamatuks. Nimetus Piibel tuleneb kreeka keelse sõna  biblia= raamatud latiniseeritud vormist ja on esimest korda kasutatud kirikuisa Christostomuse poolt.

Piibli kirjutamine on antud ja usaldatud inimeste kätte. Sellepärast kannab see endas inimlikke jooni  ja oma ajastu pitserit.

Piibel on mitmekülgne raamat. Nii on  Piibel on ajalooraamat, mis kirjeldab kõige loomise algust, ..... ja räägib viimaks sellest, kuidas maailma aeg kord lõpeb. Kristliku ajaloo käsitlemise eripäraks on, et ajaloos nähakse Jumala toimimist läbi aegade. VT-s  näidatakse seda ühe rahva, Iisraeli rahva, ajaloo läbi. Selles kirjelduses on näidatud inimesi ja rahvaid nende tõeluses, ilma neid ilustamata. Seepärast on Vana Testament sagedasti karm, lausa jubedust tekitav  oma kirjeldustes.

Piibel on suurte mõtete, elutarkuse ja filosoofia raamat. Siia on talletatud aastatuhandete tarkus.   "See on  üks olulisemaid õpperaamatuid kõikidele inimestele. See on töö, mis kuulub maailma kirjanduse suurte hulka - töö täis keelelist ilu ja poeesiat.  Ükski teine raamat pole sellist üle maailma ulatuvat mõju omanud nagu Piibel. Seda on rohkem kui tuhandesse keelde ja dialekti tõlgitud. Ta on säilitanud oma tähtsuse läbi kahe aastatuhande ja ei ole seda ka tänapäeva moodsa teaduse ajastus kaotanud" [1]

Piibel on see, mis seob  kristlasi kogu maailmas. Sadadel, tuhandetel kristlikel kirikutel ja konfessioonidel on kõigil üks pühakiri, Piibel.

Piibel on jääv ja muutumatu.  Jeesus ütleb:"Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud!"  /Mt 5:18/
 
Piibel jaguneb Uueks Testamendiks ja Vanaks Testamendiks. Siia juurde kuuluvad veel apokrüüfid. Õigeusu-  katoliku kirikus on need arvatud kanooniliste raamatute hulka. Luterlikus kirikus leiame neid ainult suuremate Piiblite väljaannetest. Nende kohta on öeldud, et neid on hea ja kasulik lugeda aga need ei kuulu otseselt kanooniliste raamatute hulka. Apokrüüfe on veelgi võrratult enam, kuid kõiki ei ole võetud Piiblisse.

Sõna ´testament´ tuleneb ladina keelsest sõnast `testamentum`, mis tähendab ´tahet´ või ´lepingut´. Seega on siis Vana Testament vana lepingu raamat,  Jumala leping ja tahte väljendus Iisraeli rahvale Aabrahami ja Moosese läbi. Uus testament on aga uue lepingu raamat, Jumala leping kogu maailmaga, tema tahte väljendus maailmale oma Poja  Jeesuse Kristuse läbi. Kui vana leping tugineb eelkõige käsule ja selle täitmata jätmisel järgnevatest tagajärgedest, siis uus leping on armastusel ja vabadusel rajanev leping, kus eesõigus on armul ja halastusel.

Vana Testament räägib ajast enne Kristuse sündi. Ajalugu tuuakse meie ette iisraeli rahva näite varal, kes on  Jumalast eriliselt valitud ja kutsutud Piibli ajaloo keskseks kandjaks. Kui Piibli pärimus ulatub päris aegade algusesse, siis kirja on pandud VT raamatud ajavahemikus  IX - II saj. e.Kr.  Valdav osa raamatutest on kirjutatud heebrea keeles. Üksikud osad - mõned sõnad ja peatükid - on kirjutatud  aramea keeles. Heebrea keelele väga lähedase sugulaskeelena  oli  aramea keel rahva kõnekeeleks Jeesuse aegses Palestiinas. Nii kohtamegi me ka Uues Testamendis mõningaid aramea keelseid väljendeid. Heebrea keeles kirjutatakse vasakult paremale. Vanimad säilinud  tekstid on kirjutatud papüürose peale jätkuvas reas ilma sõnavahedeta. Veel on vana heebrea keele eripäraks, et  kirjutati välja ainult kaashäälikud jättes täishäälikud märkimata. Täishääliku märgid ja teksti liigendus  lisati alles 7-9 saj. p.Kr.  Kuid selleks ajaks oli nii mõnigi igivana asi juba ununenud. Siia juurde võib ühel sõnatüvel olla palju erinevaid tähendusi. Siit tulenevadki suured raskused heebrea algtekstide tõlkimisel.  Valdavas osas on jõutud  ühisele äratundmisele, kuid üksikuid kohti on erinevates piiblitõlgetes tõlgitud ka erinevalt.

Vana Testament koosneb 39 raamatust (ilma apokrüüfideta) ja  jaotub: 

                                    1. Seadus (hbr.k. Toora) -  5 Moosese raamatut  e. Pentateuhh.

                                    2. Ajaloo raamatud - Joosua,  Kohtumõistjad, Saamueli raamatud, Kuningate raamatud, Ajaraamatud,

 Esra, Nehemja

                                   3. Poeesia ja tarkuse kirjandus - Psalmid, Iiobi raamat, Õpetussõnad,Ülemlaul, Koguja, Nutulaulud

                                      4. Prohvetite raamatud:                                    

                                    4.1. Suured prohvetid -  Jesaja, Jeremija, Hesekiel

                                   4. 2. Väiksed prohvetid e. 12 prohvetit - Hoosea, Joel, Aamos, Obadja, Joona, Miika, Nahum, Habakuk, Sefanja, Haggai, Sakarja, Malaki

Vahetegemine suurteks ja väikesteks põhineb eelkõige nende raamatute mahtu silmaspidades.

                                    5. Pühad kirjutused -  Rutt, Ester, Taaniel 

                                    6. Apokriiva raamatud - Juudit, Saalomoni tarkuseraamat, Toobit, Jeesus Siirak, Baaruk, Makkabite raamatud, Estri raamatu lisad, Taanieli raamatu lisad

 Eriti vanemate ajalooliste sündmuste, enne kuningas Sauli, on täpse aja määramine väga raske, erinevatel autoritel on erinevad andmed. Kuid ilmselt on siin meie jaoks pigem oluline  õige ajastu  ja  sündmuste järjestus. 

Uus Testament räägib meile ajast alates Kristuse sünnist ja lõpeb maailma aja otsasaamisega.

Raamatud on kirjutatud ajavahemikus ca 50-95 p.Kr.

Uus testament on algselt kirjutatud kreeka keeles suurte tähtedega nn. majuskilitega. Siin kirjutati  algselt  tekst samuti ühes reas ilma sõnavahesid jätmata. Teksti lugemise hõlbustamiseks on seda püütud  juba V sajandil Aleksandria diakoni Euthaliuse poolt liigendada. Tänapäevane Piibli jaotamine peatükkideks toimus alles XIII sajandil, jaotamine salmideks aastal 1548.

Uus Testament koosneb 27 raamatust, mis jagunevad: evangeeliumid, apostlite tegude raamat, apostlite kirjad, kiri heebrealastele ja Johannese ilmutuse raamat.

Kui Piiblit lugeda pealiskaudselt, siis jääb meile sealt palju tähelepanemata ja mõistmata. Piibli lugemist on võrreldud tähistaeva uurimisena. Tundub nagu oleks kõik teada ja läbiuuritud, kuid ikka ja taas avastatakse siin uusi nähtusi ja tähti. Mida võimsam ja puhtam on teleskoop, seda suuremad on väljavaated, midagi uut avastada; mida usukindlam ja puhtam on süda, seda enam on meil võimalusi leida uut usumaailmas. Lugemist mõistmise tasandid- ajalooline, vaimne, allegooriline...

 Luterliku kiriku üks rõhuasetus on selles, et inimene ise vahetult suhtleks Jumalaga. Oluline koht selles on, et Pühakiri oleks kõikide jaoks kättesaadav ja mõistetav. Varasemas ajas oli katoliku kirikus tavaks, et Piibel oli kasutusel  ainult ladina keeles. Koguduse liikmetele anti lugemiseks Piibli tervikust palveraamatutes ainult väljavalitud üksikud osad.  Kuni IV sajandini olid Piibli raamatud  oma välises kujus rullikeeratud papüüruse- või naharibad. Keskmiselt oli rulli laiuseks 12 - 35 cm ja pikkuseks 6   meetrit ; aga  on olemas ka papüürusrull pikkusega 10.5 - 12.3 -  46.5 meetrit. Tekst oli tavaliselt kirjutatud ühele poole 6.4 - 7.6cm laiuste tulpadena. Papüüruse suureks puuduseks on, et see ei kannata ei  niiskust ega ka liigset kuiva.Niiskusega papüürus pehkib, kuivuses murdub ja pudeneb.  Seetõttu on papüürusele kirjutatud Piibli   käsikirjade säilinud arv väga väike.  Säilinud on fragmente, vanimad tervikkäsikirjad on   4-5. sajandist. Juba varakult on UT kirju tõlgitud - kreeka keelne Septuaginta  (LXX)  3-1 saj. e.Kr. , Süüria Peśittta  3.saj., ladina keelne Vulgata 4 saj. , 9-15 saj.  on Vulgata alusel tehtud suur hulk rahvakeelseid tõlkeid. 

IV sajandil sai normiks raamatu  tänapäevane kuju, samaaegselt tõrjus pärgament välja papüüruse. Raamatuid kirjutati munkade poolt käsitsi . Sõltuvalt käsikirja mahukusest, kirja keerukusest ja illustratsioonide olemasolust võis selleks kuluda kuid või isegi aastaid. Nii oli raamat väga kallis. Näiteks maksti X sajandil ühe jutlusekogu eest 200 lammast, 3 tünni vilja ja lisaks veel nugisenahku; 1074.a. on saadud ühe missaali e. kirikuteenistusraamatu eest tasuks terve viinamägi.  Columba, Śotimaa misjönär VI sajandil,  laseb oma õpilastel   kõik Psalmid pähe õppida, mõnedel on ka kogu UT peas.  Ka Lutheri ajal ei olnud veel sugugi igal ülikoolil, kloostril või kirikul Piiblit terviklikult; nii mõnelgi  olid vaid tähtsamad  raamatud üldkogumist.  Alles tänu paberi üldisele kasutuselevõtmisele XV sajandist,  trükikunsti leiutamisele 1456.a.   ja  Piibli tõlkimisele rahvuskeeltesse saab Piibel rahvaraamatuks.  Apokriivade  kohta on Luther öelnud, et kuigi see ei kuulu otseselt Pühakirja hulka on seda siiski kasulik ja hea lugeda.

 Piiblis kui raamatus  on  osa Jumala aust ja pühadusest, seepärast öeldaksegi Piibli kohta  Pühakiri. Sellisena  väärib see kohtlemisel erilist austust ja lugupidamist. Näiteks ei panda kunagi teisi raamatuid Piibli  peale.

-------------------------------------

[1] Das Alte Testament, Dr. Gilbert Klaperman, 1969

 

 

©Andres Mäevere