Luther on koostanud oma 'Väikese katekismuse' aastal 1529 lihtsas
kokkuvõtlikus vormis, et anda elementaarseid teadmisi kristlikust õpetusest.
Sellega annab ta püsiva ühtse vormi usu põhitõdede tundmaõppimiseks, mida
on kasutanud paljud põlvkonnad läbi sajandite.
'Väikese katekismuse'
eessõnas Luther toonitab, et oluline on tekste mitte ainult peast teada, vaid ka
mõista, mida need tähendavad. Samuti ütleb ta, et vähe on sellest, kui me
tunneme ja teame - vaja on olla ka tegija. Sest Kristuse sõnad on:
"Tehke seda!"
Uskuma, Jumala Sõnast ja sakramentidest osa
saama ei taha ta kedagi sundida, kuid inimene peab teadma, mis on
õige ja mis on vale. Nii käsib Luther inimesele öelda: "Kes sakramenti
ei otsi ega igatse vähemalt üks kord, või 4 korda aastas, selle juures on karta,
et ta sakramente põlgab ja kristlane ei ole. Samuti nagu seegi kristlane ei ole,
kes evangeeliumisse ei usu ega seda ei kuula."
'Väikese katekismuse' algvariandis puudub õpetus võtmete meelevallast. See pärineb 1533.a. tükitud usureformaatori Osianderi katekismusejutlustest olles tunnistatud 'Väikese katekismuse' osaks. Kirikule antud võtmete meelevald on üks oluline põhjus, paljude teiste hulgas, miks me ei saa pühapäeval koju jääda ja olla usklikud lihtsalt kodus palvetades ning Piiblit lugedes - sest ise ei saa keegi endale patte andeks anda. Andeks anda saab Jumal ja kirik Jumala volitusel ja nimel.