Kirikuhoone

Jeesust ja tema jüngreid me kohtame templis ja sünagoogides. Esimesel kolmel sajandil algristikogudus peab oma ühiseid jumalateenistusi kodudes/Ap 2:46/. Bagdadi lähedalt väljakaevatud Dura-Europose linnas on leitud vanim säilinuid kodukirik, milles on spetsiaalne väike ruum ristimiseks. Siin on ka säilinud vanimad kiriku maalingud, mis kujutavad head Karjast, halvatu tervendamist, Jeesuse ja Peetruse kõndimist vee peal. Tagakiusamiste ajal tuldi kokku katakombidesse, maa-alustesse haualabarüntidesse. Kristlaste katakombid on tekkinud alates II sajandi esimesest poolest Itaalias ja Põhja-Aafrikas kui ühised matmispaigad ja leiavad kasutamist matmispaigana kuni V saj. alguseni. Rooma linnas on teada 60 katakombi sadade kilomeetrite pikkuste käikudega ja kümnete tuhandete haudadega. Kuigi neisse enam ei maeta jäävad need veel pikaks ajaks harduspaikadeks. VIII-IX saj. vahetuses viiakse reliikviad katakombidest ära kirikutesse ja sellega katakombide külastamine lakkab.

Peale kristliku usu tunnistamist ühena lubatud uskudest a. 313 ehitatakse järgneva 50 aastaga üle kogu Rooma impeeriumi hulgaliselt kristlike kirikuid. Põhikujult on need kas piklikud või ümber keskpunkti sümmeetriliselt kujundatud.

Basiilika, Vana-Kreekas valitseja ametikoda, Roomas turu- ning kohtuhoone, saab üheks eeskujuks kirikute ehitamisel. See on tavaliselt pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja nii palju kõrgem, et saab valgust külglöövide katusest ülemal olevaist aknaist. Eestis on basiilikana ehitatud linnakirikuid ja erandina Urvaste kirik.

Sageli ehitati kirik ristikujuline olles tavapäraselt suunatud oma pikkiteljega ida-lääne suunas, nii et altari osa jääks ida suunda. Ida poolt tõuseb valgus-päike. Kirikuid on ehitatud läbi aegade väga uhkeid ja väga lihtsaid. Kirikute ehitamisel taheti anda Jumala auks parim ja kauneim, mida suudeti. Kuid samas kumas selle juures juba päris alguses läbi soov jäädvustada kiriku ehitajana ka oma nimi aulisena ajalukku. Eriti keskaja linnad võistlesid omavahel, kellel on suursugusem pühakoda-katedraal.

Kiriku juurde kuulub tänapäeval enamasti torn. 1Mo 11 räägib meile Paabeli torni ehitamisest. Siin on see inimese kõrkuse ja auahnuse sümbol, kes tahab selle torniga taevasse tõusta. Esimestest tornidest kirikute juures on meil teateid ca V saj. Süürias. 820 jõuab kirikutorn Lääne-Euroopasse. Algselt seisab torn kirikust eraldi ja on mõeldud kellatornina. Hiljem ühendatakse see kirikuhoonega. Torn võib olla pikk ja sihvakas; nii näiteks kuulus Oleviste kiriku torn 1450 aaastal oma 159 meetriga Lääne-Euroopa kõrgeimate tornide hulka ; praegu peale mitmeid välgutabamusi ja põlemisi on Oleviste kiriku torni kõrgus 123.7 m . Aga torn võib olla ka päris madal ja kumerate vormidega. Torni otsas on rist ja kui risti seisab kera peal, siis sümboliseerib see, et Kristus valitseb üle maailma. Osadel kirikutel, eriti vanal Liivimaal, on kirikute tornide otsas kukk. Kukk tuletab siin meelde, nagu kord Peetrusele, "Ära salga..." ; ka on kukk ärataja ning koidukuulutaja.

Tallinna Toomkiriku torni tipus on puhkev lootoseõis, meenutades Jeesuse ema, neitsi Maarja puhtust, ning Reigi kiriku tornis on liiliaõis.

Kiriku tornis asuvad kirikukellad.Varasemad teated kirikukellade olemasolust pärinevad VI saj. lõpust. Kellad on valatud pronksist või valmistatud terasest. Tavapäraselt kaaluvad kellad sadu kilosid kuni tonne. Maailma suurim kell on valatud Moskva kremli jaoks 18.saj alguses ja kaalub 200 tonni. Kahjuks on sellel tulekahjus tükk küljest murdunud.

Iga kell on oma kindla tooniga ja kannab enamasti endal pühakirja salmi, mis on tema kutseks ja sõnumiks.

Kellade ülesanne on kutsuda inimesi jumalateenistusele ja palvusele, olla palvekelladeks, tänu- ja rõõmukelladeks...kellasid helistatakse ka eriliste sündmuste puhul - sõja või muu hädaohu korral, rahu saabumisel, hingekellana, matusekellana, pulmakelladena,...

Seoses jumalateenistusega helistatakse kellasid tund aega enne jumalateenistuse algust, pool tundi enne jumalateenistuse algust ja jumalateenistus algab kellade helistamisega. Kirikupalve ajal lüüakse palvekella. Jumalateenistus lõpeb kellade helistamisega.

Kiriku torni juurde võib kuuluda kell-ajanäitaja. Mõnelpool on see varustatud ka veel uhke kellamängu ja liikuvate figuuridega, mida saab näha ja kuulda, kui kell täis- või pool- või isegi veerandtunde lõõb. Kui kell veel suhteliselt haruldane ja kallis oli, siis oli tornikell vaeste ajanäitaja.

Kirikusse sisenedes me jõuame läbi eesruumi pearuumi. Sisenenud kirikusse seisata hetkeks austusest selle koha vastu. Selles või mõnes teises kirikus on palvetanud ka sinu esivanemad. Nad on siin ristitud, laulatatatud, maetud,...meenuta seda.

Pearuumis jäävad meile silma altar, kantsel, orel, koorirõdu, lühtrid, ristimisvaagen,...

Kooriruum on pearuumi osa, kus seisab altar ja mis on määratud vaimulikule. Keskajal paiknes siin ka laulukoor. Koguduse ruumist eraldab seda, näiteks Tallinna Toomkirikus, triumfi- e. võidukaar. Tavaliselt on kooriruum üldruumist mõne astme võrra kõrgem ja eraldatud koorivõrega. Kaasajal muutub võrega eraldamine üha sümboolsemaks.

Altar on religioonis ürgvana ja selle lihtsam vorm võis olla ka üks kivi /1Mo 28:18/. Alataril on kõige kesksem koht ja tähendus kirikus. Varem asetses altar seina, kuid on tänapäeval tulnud seina äärest eemale, nii et liturg teenib altari taga seistes. Vanemas traditsioonis teenib liturg altari ees seistes. Liturgia käigus pöördub ta vaheldumisi Jumala ja rahva poole.

Altar asub tavaliselt kiriku idaseinas. Päike kui valgus tõuseb idast. Seepärast on ida poole pööratud ka valguseotsijate silmad. Jeesus ütleb:"Mina olen maailma valgus".

Katoliku ajal oli altar ehitatud massiivse kinnise kirstuna, mida kattis suur kiviplaat e. mensa. Altaris ausid pühad reliikviad. Tänapäeva altarid on enamasti valmistatud puust või kivist eelistatuna lauakujulisena. Altar on ümberringi kaetud kirikuaastale vastavat värvi kattega ja pealt valge linaga. Altari kohal asub altarimaal või skulptuur, mis enamasti kujutab Kristust, Maarjat, apostleid, kiriku nimipühakut või mõnda sündmust Pühakirjast. Algselt on altar olnud suhteliselt madal kuuptahukas või laud. Altari taga asunud aptsiisi aknast langes Ülestõusmise varahommikul tõusva päikese valgus altarile. XIX saj. tulid altarile juurde kõrged pseudogooti kaunistused, mis siiani paljudes meie kirikutes on säilinud.

Kesksel kohal altaril on krutsifiks s.o. rist Jeesuse kujuga, tähistamas tema ohvrit ristil. Alati on altaril Piibel - elav Jumala Sõna. Kui Piibli kõrval seisavad kahelpool 2 küünlajalga põlevate küünaldega, siis sümboliseerib neist parempoolne (koguduse poolt vaadatuna) käsku ja vasakpoolne evangeeliumi . Enamasti seisab altaril veel küünlajalgu ühe kuni seitsme haruga. Kolmeharuline küünlajalg kolme küünlaga sümboliseerib Kolmainsust; samas saame näha neis kolmes leegis usku, lootust ja armastust. 7-haruline küünlajalg, menora, juutidelt ülevõetuna tähistab täiust, Jumala ligiolekut, maailma loomist 7 päevaga kusjuures keskmine küünal on sabati päev; 7 kordne on päikese valgus Messia ajal /Js 30:26/; aga samas võib siin näha 7 kontinenti 7 taevast, mida Jumala valgus juhib. Kristlik; 7 Püha Vaimu andi, 7 voorust, Maarja seitset valu,... Altarile asetatakse ka mälestus- ja tänupalve küünlaid. Armulaua jagamisel on siin armulauariistad - karikas punase veiniga, pateen e. taldrik armulaualeibadega (oblaatidega), enamasti ka kann veini jaoks, oblaatide toos. Enne armulauaandide pühitsemist on need kaetud linikuga.

Sageli seisavad altaril lilled. Need kaunistavad altarit aga kui need on toodud koguduse liikmete poolt, siis on need märk nende poolsest tänust ja kiitusest Jumalale.

Oma algses mõttes on altar ohvritoomise paik. Meie tänane ohver koosneb palve ja tänuohvrist. Altaril toimub Püha Õhtusöömaja andide pühitsemine.

Kantsel asub traditsiooniliselt pearuumis vasakul pool. Kuid on ka erandeid, näiteks Rõuge ja Kanepi kirik, kus kantsel asetseb pearuumis paremal pool. Kantsel on Jumala Sõna kuulutamise paik. Sellele auväärsele ülesandele vastavuses on kantsel enamasti kunstiliselt rikkalikult kaunistatud. Kantsli kohal asub vari mis mis on sinna pandud eelkõige akustilistel eesmärkidel. Sama eesmärki teenib kantsli kõrgendatud asend. Aga samas on see ka viide Jeesuse mäejutlusele, kus Jeesus istub üleval kõrgel mäel ja rahvale kuulutab ja ka mõte sellest kuivõrd Jumala Sõna on ülem meist.

Lugemispult asub kooriruumis reeglina paremal pool. Kui pühakirja lektsioone loevad jumalateenistusel koguduseliikmed või nad osalevad kirikupalves, siis teevad nad seda puldist.

Lisaks kantslitele on kirikutes olemas kõnepult, väike kantsel. Neid kasutavad diakonid ja jutlustajad.

Orelit on nimetatud pillide kuningaks. Euroopas seati kirikusse orel esmakordselt üles Karl Suure õukonnakabelis aastal 800. Eestis on teada orel Haapsalu toomkirikus juba 1658, Haapsalu Jaani kirikus 1683 , Oleviste kirikusse on ostetud Hallest orel 1771. a. Orelimuusika kaunistab jumalateenistust, saadab koguduse laulu; kuid on ka iseseisvalt kuulutus, palve ja sõnum.

Nagu igale uuele asjale oli ka orelile alguses vastaseid. Kuni oreli tulekuni juhtis koguduse laulu köster või eestlaulja. Kui kirikusse paigaldati orel, saanud üks selline eestlaulja, Mari, ametist priiks ja öelnud : "Põrgupill toodi kirikusse." Keegi teine olla kaevanud, et nüüd härg möirgab kirikus ja kuidas sa siin siis veel laulad. Tänapäeval aga ei kujuta luterlikku kirikut hästi ette ilma orelita.

Oreli kaunilt kujundatud prospekti taga seisavad viled nagu sõdurid reas, suurematel orelitel on neid tuhanded . Kõrge tooniga viled algavad mõnest sentimeetrist, sügavad bassid ülatuvad ulatuvad aga samas üle 10 meetri. Osa viledest on valmistatud puust, osa inglistina ja seatina sulamist koosnevast vilemetallist. Tööpõhimõttelt on vilesid kahte sorti - huulviled, mis töötavad nagu pajupill ja keelviled, milles tekitab heli õhuvoolus vibreeriv metallkeel. Viled on koondatud registritesse. Igal registril on erinev iseloom - näiteks on registritena olemas flööt-, pasun-,metsasarv-, trompet-, subbass-,... Registrite rohkus lisab orelile kuulsust ning vägevust ja annab muusikaliselt suuremad väljendusvõimalused. Suurima registrite arvuga maailmas on Wanamaker´i orel Philadelphias USA-s oma 6 mänguklaviatuuri e. manuaali, 357 registri ja 28 765 vilega. Eesti kirikute orelid piirduvad 10-38 kuni 81 registriga Tallinna Toompea Kaarli kirikus.

Orelirõdu, uuemal ajal kannab ka nimetus koor, kooripealne, koorirõdu. Ehitatud oreli paigutamiseks. Samas kasutusel laulukooride, ansamblite, solistide poolt jumalateenistuses laulmisel.

Enamasti seisab kiriku pearuumis aluse peal ristimisvaagen, mida kasutatakse ristimistalituse läbiviimisel. Varem oli selleks otstarbeks ühtne massivne ristimiskivi , mis paigutati pearuumi peaukse kõrvale, kus toimus ka ristimine. Sellega rõhutati, et ristimine on värav kogudusse. Kui see kivi on kaheksanurkne, siis viitab see sellele, et Jeesus sai nime kaheksandal päeval. Hiljem viidi ristimiskivi üle kooriruumi.

Käärkamber e. sakristeia on kiriku altari osa külge ehitatud väike ruum jumalateenistust pidava vaimuliku ja tema abiliste jaoks.

Kirikus esinevast sümboolikast võib mõnelpool näha silma kolmnurga sees, mis tähistab Jumalat kui Kolmainsust, tema ligiolekut, kõiketeadmist ja kõige nägemist.

Sambad on vankumatuse, kandva jõu ja väe sümbolid; 12 sammast viitavad apostlitele; 7 sammast on tarkusesambad /Õp 9:1/, viidates samas Püha Vaimu seitsmele annile.

Tavalisel pühapäeval on tekstiilkatted kirikus rohelist värvi. Sümbolina tähistab roheline lootust, elu, kasvu; Jumala tarkust ja ligimesearmastust. Roheline on jumalalaste värv, kes haljendavad nagu õlipuu Jumala kojas /Ps 52.10/

Kui kiriku uks on avatud, siis tähendab see, et igaüks võib sellest uksest sisse astuda. Selleks ei pea olema selle koguduse liige; vaata ja kuula julgelt, mida seal tehakse ja räägitakse. Tingimata tuleks väljalülitada mobiiltelefon. Pildistamiseks peaks küsima luba koguduse esindajalt.

Kirikus ei kanna mehed mütsi. Vanast ajast on teada tava, et keegi ei tohtinud viibida kuninga juuresolekul kübara või mütsiga. Nii teeme ka meie austusest taevase kuninga vastu.

Kiriku ukse juures või laululehtede kõrval on korjanduskarp või -taldrik. Kui sul on võimalik siis toeta oma annetusega kogudust. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat./2Kr 9:7/