Semper reformanda !

Reformatsioon

Reformatsioon tähendab uuendamine, muutumine, ümberformeerumine. Kirikuajaloos on see XVI sajandi alguses katoliku kiriku sees alanud usupuhastuslik liikumine, mille sisuks ja mõtteks on tagasipöördumine kiriku algse, normaalse olukorra juurde.

Luther ei ole esimene, kes avaldab teravat kriitikat kirikus valitseva olukorra üle. Reformatsiooni eelkäijateks on valdeslased Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias XII sajandil. Nad seavad kristliku elu mõõdupuuks Mäejutluse nõudmised ja taotlevad usulisi reforme vastavuses Matteuse evangeelimi 10. peatükis toodud apostelliku vaesuse ja puhtuse ideaalile. Neile saab osaks julm tagakiusamine ja otsene hävitamine kiriku poolt. John Wiclif (1320-1384) Inglismaal nõuab, et kõik mis ei seisa Piibli alusel tuleb kirikust kõrvaldada ( hierarhia, pühakute- ja reliikviate austamine, patukustutus, jn.e. ). Lutheri vahetuks eelkäijaks reformatsioonis on Tśehhi suur usuvõitleja, õpetlane ja märter Jan Hus (1369-1415). Hus tunneb hästi Wiclifi õpetust. Ta võtab teravalt sõna katoliku kiriku ilmalikustumise vastu ja kinnitab samuti, et Pühakiri on norm ja allikas usulisele tunnetusele. Oluline on Hus`i õpetus, et kiriku moodustab väljavalitute osadus, mitte paavstlik hierarhia. Armulaua suhtes ta küll lausa ei nõua, aga nõustub armulauaandide mõlemil viisil ilmikele jagamisega. Vaatamata keiser Sigismundi poolt antud kaitsekirjale hukatakse Hus tuleriidal. Sellele järgnesid hussiitide ususõjad 1419 -1436. Husi mõõdukad pooldajad, kariklased, nõuavad armulaua jagamist mõlemal kujul nii leiva kui veinina; radikaalsemad pooldajad, taboriidid, nõuavad kõige kõrvaldamist, mis pühakirjas pole lausa kästud.

Ka katoliku kirik ise tunneb suurt muret olukorra pärast kirikus, kuid isegi suured nn. reformikirikukogud alates XV saj. algusest ei suuda midagi muuta.

100 aasta möödudes Hus`i surmast ei ole kirikus midagi paremaks muutunud, vaid pigem on pahed süvenenud. Kloostrid on tuntud kui kõlvatuse ja laiskuse pesad, piiskopid tunnevad endid rohkem maaisandatena kui vaimulikena, preestrid peavad avalikult armukesi, jne - jne. Kirikupea, paavst Leo X eluviisi on iseloomustatud kui ilmalikku, pillavat ja lõbutsevat. Käimas on hiigelsuure St Peetruse katedraali ehitamine. Kõik see aga maksab tohutu palju raha. Üheks raha saamise allikaks on indulgentside müük; pole pattu ega süüd, mida ei saaks rahaga lepitada.

Reformatsiooni eduks on aga veel vaja valmisolekut ühiskonnas endas. Saksamaal on see olemas. Reformatsioonis põimuvad usulised, sotsiaalsed, rahvuslikud, majanduslikud ja poliitilised motiivid. Humanisatlike ideede tagajärjel tõuseb esiplaanile inimese isik. See inimene tahab olla vaba ning ei taha, et kirik temaga manipuleerib ja kõik tema eest otsustab. Jumal on suur aga ka inimene ise tahab rohkem väärtustatud olla. Tõusmas on rahvustunne. Sakslased küsivad, mis on meil õieti pistmist Roomaga, et meid sealt valitsetakse ja me oma raha sinna kokku kanname. Suur osa varasid ja maavaldusi on sajandite jooksul läinud kloostrite ja kirikute valdusesse; maaisandad himustavad neid tagasi. Talupojad ja linnakodanikud arvavad, et Pühakirja järgi on kõik Jumala ees võrdsed - miks me seda siis ei ole!?

Selles olukorras ei ole võimalik Lutherit enam lihtsalt vangi panna või ärahukata, sest tema võitlusega on liitunud saksa rahvas - vürstid ja talupojad, kodanikud ja õpetlased, mehed ja naised, noored ja vanad.

Saksa reformatsiooniga samaaegselt toimub reformatsioon Shveitsis Zwingli ja Calvini juhtimisel. Siit laieneb see Prantsusmaale, Hollandisse, Poolasse, Ungarisse, Inglismaale, Sotimaale, mõnda aega hiljem Põhja-Ameerikasse. Katoliku kiriku kõrvale tekib 3 uut kirikut - Luterlik kirik, Reformatoorne kirik ja Anglikaani kirik. Neil on üks ühine protestantlik päritolu samas aga on igaühel oma õpetuslikud arusaamad ja välisilme. Kui Luther räägib kahest riigist, maisest- ja Jumala riigist ning toonitab seejuures vaimuliku ja ilmaliku võimu lahusust, siis Calvin allutab kogu ühiskondliku elu usu kuulekusele luues nn. teokraatliku demokraatia; Inglismaal ühendab kuningas enda kätte nii vaimuliku kui ilmaliku võimu kuulutades ise ennast kirikupeaks.

Reformatsioon peab veel palju võitlema, et eluõigusega püsima jääda nii Saksamaal kui ka mujal Euroopas. Reformatsioonile järgneb vastureformatsioon katoliku kiriku poolt. 1534 rajatud jesuiitide ordu peamiseks tegevuseks kujuneb võitlus protestantismi vastu. 1546-1547 puhkeb Schmalkaldeni sõda saksa protestantliku liidu ja keiser Karl V vahel; 1618- 1648 toimub laastav kolmekümneaastane sõda protestantide ja katoliiklaste vahel Saksamaa pinnal; 1562 - 1628 prantsuse protestantide, hugenottide, sõjad Prantsuse kuningatega; 1556 - 1648 Madalmaade võitlus Hispaania kuningas Philipp II-ga  oma usu ja vabaduse eest.

Reformatsiooni tulemuseks on paljude väärnähtuste kõrvaldamine kirikus. Keegi ei saa vastutada sinu hinge eest rohkem kui sina ise. Jumala ees ei ole võrdsematest võrdsemaid. Luther rõhutab kristlase üldise preesterluse põhimõtet. Inimese osa Jumala ees on olla simul justus et peccator -  ühtaegu õige ja patune. Kogu maailmas kokku pole olemas nii palju raha, et keegi saaks oma kõige väiksema patu andeksandmise eest maksta. Inimese mõistetakse õigeks Jumala armust usu läbi Jeesusesse Kristusesse - see on  on reformatsiooni põhiprintsiip.

5 luterluse põhiprintsiipi:

  Sola Fide - Sola Scriptura - Sola  Gratia - Solus Christus - Soli Deo Gloria

Ainult Usk  - Ainult Kiri  - Ainult Arm - Ainult Kristus - Kogu Au Jumalale

Tänapäeval otsitakse uuesti lepitust ja ühendust erinevate kirikute vahel ja nii ka katoliku ja luterliku kiriku vahel.

1965. ja 1967.a. moodustati ühiskomisjon Vatikani Oikumeeniaorgani, Kristliku Ühtsuse Edendamise Sekretariaadi, ja Luterliku Maailmaliidu vahel. Tänaseni on see komisjon eri koosseisudes tööd teinud, avaldades rea dokumente, mis käsitlevad evangeeliumit ja kirikut, armulauda, vaimulikku ametit, meetodeid ühise oikumeenilise eesmärgini jõudmiseks jne. 1999.a. on mõlemapoolselt Augsburgis kirjutatud alla "Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest". Positiivseks sammuks on 2008.a. avalikkusele teadustatud paavst Benedictus XVI kavatsus rehabiliteerida Martin Luther, lähtudes mõttest, et Luther ei soovinud kirikulõhet, vaid protestis väärnähete vastu kirikus.

1996.a. sõlmitud Porvoo Ühisavalduse läbi on Skandinaavia ja Balti luterlike kirikute esindajatel täielik kiriku osadus Briti Anglikaani kirikuga, mis tähendab nende kirikute poolt vastastikust vaimuliku ametite tunnustamist ja koguduseliikmete õigust saada osa armulauast ja kiriklikest talitustest.

Ühistööd ja teineteisemõistmist arendatakse Eestis 1989.a. loodud  Eesti Kirikute Nõukogu läbi, kuhu kuuluvad (2008.a seisuga):  Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit,  Eesti Metodisti Kirik, Rooma – Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis, Eesti Kristlik Nelipühi Kirik, Adventistide Koguduste Eesti Liit, Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus, Eesti Apostlik Õigeusu Kirik, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik.

 

©Andres Mäevere