                                                                            On palju enam asju taevas ja ka maa peal,..
                                                                           kui meie tarkus sellest unistada võib!
                                                                                                / Shakespeare, Hamlet/

Tunnistused religioonist on sama vanad kui inimkond. Religiooniajalugu kinnitab, et juba vanemas kiviajas, ca 300 000 a. e. Kr., leiame matmiste juures religioosseid märke ja kaasapandud hauapanuseid. Miks või kuidas on inimene paradiisist sattunud koopasse elama sellele on tänapäeval raske adekvaatselt vastata. Kuid see räägib, et juba ürgsed koopaasukad uskusid, et inimese saatus kestab edasi ka peale surma. Ja ega päris uskmatut inimest tegelikult polegi olemas, ka uskmatu on usklik - ta usub, et mitte midagi ei ole olemas. Siia juurde veel on palju ebausklike, kes usuvad kõikvõimalikke horoskoope, häid- ja halbu endeid, talismanide väge...

Eri aegades on eri rahvastel olnud Jumala kohta oma ilmutus ja nägemus, olgu see sumeritel Mesopotaamias, inkadel Ameerikas, tśuksidel Siberis, juutidel Iisraelis... Nii on ka vanade eestlaste usk üks osa universaalsest Jumala tunnetamisest ja nägemisest. Kahjuks on originaalsest eestlaste usust väga napid teadmised. Teada on, et eestlastel olid hiied, et nad austasid loodust ja loodusjõude, ohverdasid ohvrikividel, tõid ohvreid puudele, jõgedele, allikatele, pidasid pühaks usse-madusid. Erilise austuse osaliseks näib olevat olnud äike. Veel XVII saj. toovad talumehed põua ajal vihma saamiseks Võhandu jõe ääres piksele härja ohvriks. Suuresti tõenäoline on, et Läti Henriku poolt kroonikas nimetatud Tharaphita tähendab Tooru kui äikesejumala appikutsumist. Neljapäev, kui Toorule pühendatud päev, oli muiste ohverdamise, arstimise, kooskäimise, kohtupidamise ja kosimise päevaks. Veel 1950-ndatel olevat Alaveres neljapäeva kutsutud toorupäevaks. Läti Henriku poolt liivlaste kohta toodud teateid silmas pidades võib analoogiale toetudes oletada, et eestlastelgi olid omad preestrid või teadja-mehed, kes tähtsates asjades küsisid otsust jumalatelt.

Kindlasti oli eestlastel juba varajasi kokkupuuteid ristiusuga, kuid nende mõju ei olnud ilmselt siiski eriti suur enne ristisõdijate tulekut.

Eestimaa ristiusustamine toimus tolleaegses üldises majanduslik-poliitilises kontekstis. See oli aeg, kus paganate misjoneerimine oli päevakorras. Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. 1202. a. asutab paavst Innocentius III idavallutusteks Kristuse sõjateenistuse vendade” (Mõõgavendade) ordu, aastal 1215 pühendati Eestimaa Jumalaema Maarjale. Siit siis ka Maarjamaa. 1208 algab otsene sõjategevus Eestimaal. 1227 aastaks on Eesti lõplikult vallutatud sakslaste ja taanlaste poolt.

Üsna ilmselt oleksid Eesti alad vallutatud sakslaste, taanlaste ja rootslaste poolt ka ilma ristisõjata, ükskõik, mida põhjuseks tuues - oli sõdade, vallutuste ja röövretkede aeg ja kord oli jõudnud Baltimaade kätte. Kirik oli selleks ajaks paljus minetanud oma algse usulise olemuse ja osales aktiivselt poliitilistes-maistes võimuvõitlustes. Paganate misjoneerimisel toetuti eelkõige Vanale Testamendile (Ps 149:5-9) ja nii toimus misjoneerimine enamasti sõjalist jõudu kasutades. Unustati ära, et Kristus oli toonud juba 1000 aastat tagasi Uue Testamendi ajastu, kus ainsa relvana on lubatud sõna mõõk ja mis seab kaasinimese armastuse käsu ülimaks kõigest.

Helgem pool kõiges selles on see, et meieni jõudis tundmine tõelisest Jumalast. Loodu kummardamisest jõudsime me Looja enda juurde.

Tunnistus sellest ühest Loojast on ka praegu eri rahvaste juures väga erinev. Maailmas on ca 10 000 erinevat religiooni, millede seas suur-religioonidel on valdav osa. Nende arv, kes üleüldse eitavad igasuguse kõrgema väe olemasolu on maailma elanike hulgast vaid ca 2.3%

Miks on meie usk nende seast siis ikkagi kõige õigem võime me küsida !?
Üheks vastuseks on, et see on meile meie esiisade poolt pärandatud, on juba aastasadades - aastatuhandetes läbi proovitud, selles on antud mitte ainult kõige olulisem inimese hinge jaoks selles maailmas, vaid on antud lootus ka tulevikuks, üle selle maailma aja ja piiride. See on saanud meile omaseks, mõistetavaks ja lähedaseks. Hea võimalus selle juures on pidada oma usku, teisi hukka mõistmata.