7 kardinaalvoorust

Nimetus kardinaalvoorus tuleneb ladina keelsest sõnast cardo=hing. Kõik ülejäänu toetub nende peale ja tuleneb neist. 4.saj. p.Kr. kasutab kirikuisa Ambrosius Mailandist esmakordselt seda terminit oma kirjades. Lähtudes juudi filosoof Philon'ist võrdleb ta  neid nelja paradiisi jõega.

Juba antiikajas on tõstetud esile nelja voorust ühise rühmana. Eri autoritel on nende nimetamises erisusi. Arvatakse, et nelja vooruse esiletõstmine  saab alguse kreeka aadli juures juba ca 6 saj. e.Kr. Esimesed kirjalikud ülestähendused pärinevad kreeka kirjanikult Aischylos'elt aastast 467 e.Kr. Ta nimetab ära mõistlik, õiglane, vaga, vapper. Sokrates (469-399 e.Kr.) nimetab ära  jumalakartus, mõõdukus, vaprus, õiglus. Platon (ca 427-347 e.Kr.) jätab välja jumalakartuse ja asendab selle  tarkusega. Stoikud (rajaja Zenon Kitionist ca 336–264 e.Kr.) peavad peamisteks voorusteks vaprust, õiglust, osavust ja tagasihoidlikkust.

Eelpool kirjeldatud neli voorust on nn. 'loomulikud voorused'.

Kristlik eetika lisab siia juurde kolm teoloogilist voorust - usk, lootus ja armastus.
Teoloogilised voorused ei tulene loomulikust inimesest endast vaid saavad inimesele osaks Jumala annina Kristuse läbi.

Algselt on neid kolme koos kirjeldatud apostel Pauluse esimeses kirjas korintlastele /1Kr 13:13/, kus ta neist kolmest eriliselt esile tõstab armastust.

Katoliku kiriku teoloog St. Thomas Aquinas (1225 – 1274) ühendab kaks rühma omavahel seades seitse voorust vastu seitsmele surmapatule.