Meri, klaasmeri (Ilm 4:6 ; 15.2)
Ookeanis nähakse vastandlikult nii kaost
ja hävitavat jõudu kui ka rahu, lõputut tarkust, valgustatust, vabadust,
väge , tugevust, lootust, meelerahu, elu, lõputust, tundmatut,
stabiilsust, viljakust, salapära.
Islamis tähistab ookean lõpmatut jumalikku tarkust. Hiina filosoofias on vesi üheks algelemendiks viiest tähistades naiselikku ürgjõudu. Vesi on pehme, paindlik ja järeleandlik nagu naine. Lao-tse jaoks on vesi õige käitumise eeskuju, kuidas nõrk tugevama võib võita.
Mailmameri ise koosneb tegelikult lõpmatust hulgast tillukestest piiskadest, mis kuuluvad ühte. Selles mere ühtsuses on vägi ja tugevus, omadus oma vormitus olekus pidevalt muutuda, liikuda, piiride lõpmatus ja varude ammendamatus.
Merega seotud sümboolikast kohtame
kirikus: kala, laeva, ankrut, merekarpi, majakat, Maarjat kui merede tähte, kes
kaitseb juhatab teed Kristuse juurde, meritähte, laineid,
päästerõngast, kompassi.
Ridala kirikus kaunistavad merekarbid
kui neitsi Maarja atribuudid ja palverännu sümbolid kiriku 17.
sajandist pärinevat barokkaltarit.
Merd on seostatud näitlikult inimese eluga – sünni sadamast me alustame, igaviku rannikul lõpetame. Meri lahutab ja meri ühendab.
Vesi ookeanides katab ca 71% maad moodustades 97% maa veevarudest. Sellest on läbiuuritud ca 20%, mis on nõrgem tulemus, kui kuu ja marsi uurimisel. Mered ja ookeanid on täis veel rohkeid avastamata saladusi.
Vesi on vältimatu tingimus eluks. ¾ taim- ja loomorganismidest koosneb veest. Ürg-ookean ja vesi omavad keskse tähenduse paljude rahvaste uskumustes. Nii nagu enamus inimesele vahetut mõju avaldavaid loodusnähtusi on ka meri personifitseeritud jumalana.
Eesti usundis kehastub meri mere- või vete-emana. Säilinud on kasinad andmed eelkõige seostest püügiõnnega ja julgeolekuga. Estofiil von Luce andmeil tulnud Mustjala pangal igal aastal vetevalitsejale kas inimene või loom heita. Hiljem asendunud see õlle ja viina valamisega.
Vana Iisraeli jaoks oli meri pigemini
kurjuse sümboliks, mida on vaja talitseda ja valvata. Merest tõusevad
Taanieli nägemuses eshatoloogilised koletised (Tn 7:2.3). Js
57.20 on öeldud, et õelad on otsekui mässav meri, mis ei saa
rahuneda.
Johannese nägemuses
on ürgne kurjus, suur lohe, ühtesulanud Saatanaga.
[tehôm] heebrea
keeles tavapäraselt naissoost sõna, mis tähistab ürgmerd, mõõtmatut
sügavikku. Sõna algjuur heebrea keeles tähistab: tegema suurt müra,
hävitama, rikkuma rahu, märatsema.
[yām] meri ; sõna algjuur heebrea keeles
tähendab möirgama.
Loomisloost (1Mo 1:2) võib aru saada, et algselt kattis vesi, ürg-ookean , kogu loodut. Siin on potentsiaalne, veel vormitu, maailma algaine, mis Looja sõna läbi peab leidma oma õige koha ja saama vormi. Sellesse jääb aga mässumeelne vaim, pimedus ja sügavik, mida tuleb hoida oma piirides ning valitseda.
Iisrael, viibides Babülooni vangipõlves, jättis üsna ilmselt meelde nii mõndagi ka selle maa uskumustest.
On avaldatud arvamust, et tehôm ja Tiamat oma algses tüves on omavahel seotud.
Tiamat, jumalate ema, on Mesopotaamia mütoloogias ürgalgne jumalanna, keda seostatakse kaose ja loomisega. Ta sümboliseerib soolast ürgmerd (ürgmateeriat, kaost, pimedust). Ta seguneb Apsuga, jumalate isaga, kes personifitseerib magedat, maa-alust vett.
Teda kujutatakse ka maona või lohena. Temast pärinevad: Bašmu (Mürgine Madu), Ušumgallu (Suur draakon'), Mušmahhū (Ülendatud Madu´), Mušhuššu (´Raevukas Madu'), Laḫmu (´Karvane'), Ugallu (´Suur ilmakoletis´), Uridimmu (Hull Lõvi), Girtablullû (Skorpion mees), Umū dabrūtu ('Vägivaldsed tormid'), Kulullû (Kala-mees) ja Kusarikku (Härg-mees). See peaks andma ettekujutuse tema võimetest ja olemusest. Aegade alguses on see täis pimedust, metsikut raevu, võitlusvaimu ja vastupanu.
Aegade lõpus, Ilm 4:6 ja 15:2, on meri muutunud kristallselgeks, lausa klaasjalt tüüneks pinnaks. Mere jõud on alistatud , Igasugune vastupanu on vaibunud, kadunud on tumedad saladused. Klaasmere sees on otsekui tulekeeled, milles võib näha Jumala väge, kes on seda suutnud. Siin peegeldub vastu majesteetlik rahu ja kord, taevaste vägede auline võit .
Piiblit läbib juhtmõte, et Jumalal on alati vägi ja võim mere stiihia üle.
Ps 104:9 ja Õp 8:29 seab Jumal merele piirid - Sa oled seadnud piiri vetele, millest nad üle ei lähe ega tule tagasi katma maad.
Vaid üks kord, Noa loos (1Mo 6:5 jt.), antakse veele luba oma piiridest üle astuda. Veevood saavad kohtuotsuse täideviijaks kõlbmatu elu üle maa peal.
Ex 15:1-18 jagatakse Punane meri kaheks, et Iisrael võiks vabalt läbi minna.
Lk 8: 22-25 , siin ähvardab järvel vete stiihia mitte ainult jüngreid, vaid ka Jeesust ennast. Jüngrite usk pannakse tõsiselt proovile, kuid siingi peab meri kuuletuma. Mt 14:28 näitab, et kõhklematu usu korral on ka Peetrusel meelevald vete üle. Seda motiivi kohtame sageli altarimaalidel.
Samasugune võimalus on antud meile kõikidele – hoida oma pilk Kristusel kui taevase valguse majakal ja võita usu läbi ära elumere stiihiad.