”Püsige valvel, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas päeva lõpul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul” /Mk 13:35/.

 

kukk_Saksamaa


Kukk sümbolina

Eestimaal kiriku torne tähelepanelikumalt silmitsedes näeme me nende tippudes risti, kukke, liiliat ja aotähte. Kukk, tõsi küll, armastabki istuda kõrguses aga kuidas on on ta siis ikkagi  leidnud omale tee kiriku torni !?

Kukk Eesti kirikute tornides: Halliste, Hargla, Kambja, Karksi, Kirbla, Kodavere, Kose (rist + kukk),  Kursi maarja-Eliisabet ( rist + kukk),  Laatre, Laiuse, Noarootsi (rist + kukk),  Otepää (kukk ja rist) , Paistu, Palamuse, Põltsamaa, Põlva, Pärnu Eliisabeti, Pühalepa, Rannu, Rõngu, Räpina, Saarde, Sangaste,  Suure-Jaani, Taagepera, Tartu Jaani, Tartu Maarja, Torma (rist + kukk),  Türi, Urvaste, Vara Brigitta (rist + kukk),  Vastseliina, Viljandi Jaani, Viljandi Pauluse, Võnnu,   ...

Kuke sümboolika, tänu selle linnu erilistele omadustele, omab väga mitmekülgse tähenduse.

Oma sillerdava sulestiku ja tulipunase harja tõttu on kukk paljude rahvaste juures päikese ja tule sümbol.  Ta esindab  kuulsust, ülemvalitsust, julgust,vaprust,  valvsust, ettevaatlikkust, võitluslusti, viljakust, uhkeldamist,  ... 

Heraldikas - sõjamehe julgus või religioosne ind. 

Kaks võitlevat kukke sümboliseerivad eluvõitlust.  

Kukk kui valvur päeva ja öö vahel, teadvuse ja alateadvuse vahel.  Kolmandat vahikorda 02.00-06.00 (Iisraeli vanem vahikordade jaotus) nimetatakse 'kukelauluks'.
Muistses Lähis-Idas tuntud uskumuse järgi  ennustas kukk ka sügisvihmade algust. Iiob märgib ära tunnustavalt kuke mõistust /Ii 38:36/. Juba 6 saj. e.Kr. oli ühel Iisraeli kuninga ametnikul graveeritud kukk tema pitsatile märgiks, et ta oma isandat valvsuses ja  tähelepanelikkuses teenib.

Sumeris on Nergal ('isand, kes luusib ringi öösel'), halastamatu  allilma kuningas,   mõnikord  kujutatud kuke peaga. Süürlastel ja egiptlastel päikese ja tulejumala sümbol. Pärsia religioonis päikesejumal Mithrale pühendatud. Päeva kuulutajana on kukk Avestas jumal Ahura Mazda'le pühendatud. Jaapani päikesejumalanna Amaterasu lind. Kreeklastel päikesejumalale Apollonile pühendatud. Apollo sünni juures viibides on tema kohaolek jumaliku valguse tuleku märgiks. Pallas Ateena juures kui valvsuse sümbol, Arese juures kui võitlusinnu ja valmiduse sümbol. Gallia Mercuriuse atribuut. Tervisejumala Asklepiose juures võitlusvalmiduse sümbol haiguste vastu võitlemisel. Iraanis on kukk kui kuninglik lind sagedasti kuningate septeril.

< FONT size=4>Germaanlased ja indialased  austasid kuldset kukke maailmapuus. 

Hiinas on kukk mehelik (yang) printsiip; heaolu, vaprus, ustavus. Kukk on kümnes sümbolloom 12-st maa  suguharust.Punane kukk on ürgpilt päikesest ja kaitseb tule eest. Valge kukk  kaitseb vaimude  eest. Krooniga peas kehastab ta kirjandusliku harituse vaimu; kannustega kukk väljendab sõjakat iseloomu. Samalaadselt kõlava sõnaga on kukk võrdne kui 'õnne soodustav'. Matuseriitustes kaitseb ta kurjade vaimude eest. Hiinas kehastab kukk päikeseloojangut. Agressiivse loomana on ta ka sõja sümbol.

Hiinlastele on kukk püha loom, keda ei sööda.  Samuti ei sööda kukke berberite, keltide,... juures.

< FONT size=4>Euroopa antiikajas on kukk tuntud kui päikeseloom, kes oma kiremisega päeva kuulutab.

Keskajast alates oli kukk sakslastel, inglastel ja itaallastel prantslaste sümboliks, kes siinjuures rõhutasid kuke  koleerilist, praalivat, himukat iseloomu.
Sellele vastukaaluks Karl V, Karl VII ja Louis XI teatasid: "Kukk ei ole sugugi naeruväärne, vaid võidukas ja valvas. Tema laul äratab inimesed, kuulutab päikest ja peletab eemale deemonid ning pimeduse. Ta on valguse, elu ülestõusmise ja lootuse sümbol" .

Punane kukk hoiab tule eest, valge ajab deemonid eemale.

Kukk  tähistab  ka suuremeelsust ja heldust kuna ta oma toitu kanadega jagab.

Samas kuulub kukk ka  allilma juurde. Germaani allilma jumalanna juures, on kukk see, kes sisseastujaid tervitab. Põhja-germaani mütoloogias valvab kuldharjaga kukk vikerkaare silda, mis  jumalate eluasemesse viib. Kuke kiremine äratab Valhalla kangelased viimaseks suureks lahinguks.
Eriti must kukk kuulub nõiduste ja mustadele jõududele toodavate  ohvriloomade hulka. Hilisantiigis on aastadeemon Abraxas kuke peaga.

Eesti rahvapärimusest on teada.
Vana rahvas võtab kuke kujust kaitset pikse, rahe, ja kurjade vaimude vastu.  
Ohvriks toodud kuke veri pidi tooma vilja- ja karjaõnne. Rahva hulgas visalt kuni 19.saj. püsinud kombes ohverdada hingede austamise ajaks, mihklipäevaks,  loom  ei tahetud Võrumaal sagedasti suuremat looma ohverdada, vaid tapeti ainult must kukk.  Osa liha viidi ohvripaika, osa sõi peremees ise ära. Surnu väljaviimisel majast ohverdati talle kukk, et ta enam maja rahu ei häiriks. (M.J.Eisen).

Kukel arvati olevat eriline vägi. Kukk näeb inimestele nähtamatuid  vaime, nagu marrast ja muid. Esivanemate arvamise järele võivad kurivaimud ainult öösiti teotseda, päeva tulekuga lõpeb nende vägi ja võimus. Kuke laul ajab vanapagana, tondid ja kodukäijad  põgenema. Kui vanapagan kavatseb mingisugust suurt tööd korda saata, ajab kukk oma lauluga kõik nurja. Kuke esimest laulu kuuldes teavad kurivaimud hästi, et nende tegevus maa peal otsa saanud ja neil tarvis oma riiki tagasi minna. Rahvas seletab esimest kukelaulu nii: Taganege, kurjad vaimud! Teist: Rahvas, üles! Kolmat: Tööle ja teele! Mõnikord viibib vanapagan veel peale esimest ja teist kukelaulu, aga kolmas sunnib teda jalgadele valu andma.

Rahvapärimus Kaarmast räägib, kuidas Kurivaim muiste tahtnud Kaarma kiriku ust Jõululaupäevaks kinni panna kuna siis kirikus rohkem inimesi kui muidu. Kui Vanapagan  koos naisega suuri kive kandes Kiratse küla vahele jõudnud laulnud aga kukk ja ettevõtmine jäänud katki..

Võrumaal hüütakse musta kukke murdjaks ja kirjut kukke kirivaks kiskujaks; punane kukk kannab Võru pool vanapagana vereva velje ja valge kukk valge vateri nime (Sitzungsbericht d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 47).  Mujalt Eestist ei ole mulle niisugust kukkede vahetegemist silma paistnud, vaid värvi peale vaatamata peetakse igat kukke vanapagana vihaseks vaenlaseks.

Ühe arvamusena on kukk on kurjade vaimude hirmutuseks torni otsa pandud.

Samaaegselt  oli kukk vanasti öine tunnikell, mille järgi arvati  aega, tõusti magamast, mindi tööle.

Kukk kristliku sümbolina

Juba  varastest  aegadest on kukk olnud kristlastel ülestõusmise sümboliks: Nii nagu see lind uut päeva kuulutab, nii elavad ka  kristlased uue päeva ootuses,
mil Kristus taas tuleb. Kukk tähistas  valmisolekut Kristuse vastuvõtmiseks Tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut kuradi rünnakute vastu. Nii nagu kukk oma lauluga öö lõppu ja uue päeva algust kuulutab ning magajad ülesäratab, nii on Kristus võitnud patu ja surmaöö ja äratab inimesed kristlikule usule ja igavesele elule.

Kukke kohtame me varakristlikel sarkofaagidel, hauatähistel, freskodel ja  mosaiiktöödes ülestõusmise sümbolina, kus ta kuulutab  uut päeva peale surmaööd. Peetruse stseenide kujutamisel on kukk, sagedasti sambal seisev, inimliku nõrkuse ja kahetseva patuse võrdkuju. Õpetussõnades /Õp 30:31/ on kukk uhkuse sümboliks...ka Peetrus on alguses uhke ja enesekindel.

Saksa müstikutel on kukk torni otsas Püha Vaimu sümboliks.

Raamatul seisev kukk kuulub sümbolina St Veit'i (St.Vitus) juurde. Ühe pärimuse järgi heideti pühaku martüüriumis  kukk koos pühakuga keevasse pigisse. Teise allika järgi  on kukk jäänud St. Vitusele slaavi valguse jumalalt Svantovit'ilt, kelle St.Vitus välja tõrjub ja kellele kanu ja kukkesid ohverdati. 
St. Gallus on kukkede kaitsepühak.
Koos manitseva kukega kujutatud Peetrus on kellasseppade kaitsepühakuks.

Kukk on olnud  jutlustaja võrdkujuks: öö on maailm, hele päev Jumala riik. Jutlustaja ülesandeks  on magajad, kes pimeduse töödele on andunud äratada ja viia nad niikaugele, et nad jumala valguses elaksid. St Gregor (540-604)  võrdleb kukke   hea jutlustajaga, kes tiibadega oma külgi piitsutab (ise patte kahetseb) enne kui häält tõstab.

Kiriku tornides on kukke algselt  ilmselt kasutatud rohkem praktilisel eesmärgil tuulelipuna. Ta näitab, kust puhub Jumala tuul, mis on väärt, et sellele oma tähelepanu  pöörata. Valvurina-tuulelipuna pöörab ta end igasse suunda, et kurjadel jõuduel silma peal hoida. Kullatud kukel särab tõusvas päikeses erilise kirkusega uue päeva valgus. Ta tervitab ärkavat päikest-Kristust idas, kes kurja ja pimeduse jõud põgenema lööb. Kukk kiriku tornis pidi kaitsema ka rahe ja välgulöögi vastu.  Esimene kirjalik tähelepanek kukest kui tuulelipust kiriku katusel,Saksamaal Brescias,  pärineb aastast 820. Pisut hiljem näeme kukke kui tuulelippu Prantsusmaal . Peale reformatsiooni näeme me  Saksamaal kukke enamasti evangeelste kirikute tornides. Vichy reziimi ajal Prantsusmaal (1940-1944) tähistas kuke installeerimine kiriku torni vastupanu. 

Kukk kiriku  tornis on Jumala uue päeva ja  tõelise valguse kuulutaja, ta äratab patuunest, kutsub meid valvsusele ja  tõelisele meeleparandusele, tuletab hoiatavalt meelde Peetruse salgamise lugu.
Üsna vahetult enne  Jeesuse vangistamist ütleb Peetrus oma õpetajale: «Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski!»"  Kui ta aga pisut hiljem suurest kartusest Jeesust ärasalates küsijatele vastab: "Ma ei tunne seda inimest", siis tulevad talle Jeesuse sõnad meelde: "Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära"

Nii on kukk meile ka  hoiatus liigse enesekindluse, hooplemise ja ülemeelikuse eest.
Kukes on manitsus mitte lasta ennast tuulest kanda ja juhtida vaid järgida ustavalt Kristust.