AO
aamen
absolutsioon
adiaaforid
Agnus
Dei
Ahasveerus
apostel
apsiid
assessor
basiilika
dogma
epifaania
halleluuja
hamartioloogia
ICHTHYS
iisop
indulgents
Inimese
Poeg
INRI
Jeesus
Kristus
Jehoova
jünger
kardinaalvoorus
konsistoorium
kooriruum
köster
Kyrie
Kyrie
leegion
madu
meri
Messias
monofüsiidid
mürr
nasiir
oblaat
paaasapüha
patt
portikus
predestinatsioon
purgatoorium
rabi
rist
saduserid
sakrament
sarv
surmapatt
SÜMBOLID
Toora
variserid
viiruk
XP
Kreeka tähestikus esimene ja viimane täht. Koos kirjutatuna sümboliseerivad kõiksust. Kristus ütleb Ilmutuseraamatus enda kohta (Ilm 21:6): 'Mina olen A ja O, algus ja ots'.
(hbr amen)
See on kindlasti tõsi.
(ld absolutio ´õigeks-, vabaksmõistmine´)
Absolutsioon e armukuulutus on üks osa
pihitalituses. Pihitalitus luterlikus kirikus saab toimuda kahel viisil -
kas üldpihina või erapihina.
1. Armukuulutus üldpihi osana.
Siin, koguduse jumalateenistuse pihitalituse
osas, kogudus ühiselt tunnistab Jumala ees oma patud ja
üleastumised, lõpetades oma tunnistuse palvega, et Issand nende peale
halastaks. Seejärel liturg-õpetaja
kuulutab kogudusele tervikuna pattude andeksandmist
Jumala (Isa ja Poja ja Püha Vaimu) nimes.
2. Armukuulutus
erapihi osana.
Inimene tundes sügavat muret oma südame
olukorra pärast pöördub individuaalselt pihiisa poole ->
vt Võtmete
meelevald/Piht
(kr 'neutraalne')
Kristlikus eetikas asjad ning peamiselt toimingud, mis moraalselt ja
religioosselt iseenesest ei ole kõlblad ega
kõlblusvastased, kohustuslikud ega ka keelatud. Siia hulka kuuluvad
pühapildid, ilmalikud lõbud ( tants, ehtimine, ...), suitsetamine,
alkoholi tarvitamine,... Inimene peab ise langetama siin oma
otsuse. Samas ei sõltu neist aga otseselt inimese hinge
õndsus.
Adfiaaforide tülis 1548.a. vaieldi katoliku tavade alleshoimise
või neist loobumise üle luterliku kiriku kultuses ja kiriku korralduses.
1861.a. vallandus tuli Hamburgi pietistide ja ortodokside vahel mängudele,
tantsule ja teatrile hinnangute andmise osas.
Jumala
Tall.
'Vaata, see on
Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu', ütleb Ristija Johannes
/Jh1:29/.
Võrdlus tuleneb VT-st prohvet Jesaja raamatust (Js
53:7), kus tall on metafooriks süüta kannatavale
sulasele. Kristus lüüakse risti Suurel Reedel, vahetult
Paasapühadele eelneval päeval, mil Juutide poolt
ohverdatakse nende pühade juurde kuuluv tall,
paasatall.
Varakristlikus ikonograafias saab tall koos halo ja
ristiga sümboliks Kristusele kui Jumala Tallele, kes on ohvriks saanud
kogu maailma eest. Konstantinoopoli kirikukogul a. 692 otsustati, et talle
kujund kui Kristuse sümbol asendatakse inimkujutisega. Lääne kirikus
selle kasutamine aga jätkus.
Hostia e. armulaualeib
tuleneb ladina keelsest sõnast hostia, ohvriloom. Ida-Ortodoksi
kirikus kannab pühitsetav armulaualeiva osa nimetust
tall.
Lauluna lauldakse Agnus Dei'd liturgia
osana erinevates kirikutes. EELK lauluraamatus laul nr. 222.
(Matathias, Buttadaeus, Paul, Isaac, ..) Igavene rändav juut, Kristuse kaasaegne, kes ei saa surra, vaid peab rahu leidmata rändama maailmas kuni Kristuse taastulemiseni. Kujund raske ja mõtlematu patu tagajärgedest.
Kõige varasem ülestahendus legendist pärineb vanast inglise kroonikast
a. 1228. Siin on igavese juudi nimeks Joosep. Kõige hiljem 17.saj. saab ta
omale üldlevinud nimeks Ahasveerus.
Legendi piibelliku alusena nähakse
Jeesuse sõnu Mt 16:28, kus Jeesus ütleb: " On mõned siin seisjatest, kes
näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad
maitsevad surma."
Legend räägib: Kui Jeesus oli kandmas oma rasket risti Pilaatuse
kohtukojast Kolgata mäele, siis Ahasveerus, kes on Pilatuse teenistuses
väravavahina, lööb Jeesust ja pilkab teda, et ta kõnnib nii aeglaselt.
Kristus omakorda vastab ülbele värvavavahile, et ta peab teda ootama tema
tagasitulekuni s.t. tema teise tulekuni siia maailma.
Legendi teistes
versioonides on Ahasveerus juutide ülemkohtu ametnik või kingsepp, kes ei
luba Jeesusel oma maja ees peatuda ja puhata vaid sunnib teda:" Mine
kiiremini, Jeesus! Mine kiiremini! Miks sa viivitad!" Jeesus vastab talle:
" Mina saan puhkama aga sina saad saad kõndima kuni viimse päevani."
(kr saadik, lähetatu)
Jeesuse poolt vahetult kutsutud ja jüngrite hulgast valitud 12 erivolituste ja ülesannnetega saadikut, tema lähimad kaastöölised. Hiljem kannab ka Paulus nimetust apostel.
(kr hapsis 'võlv, ümarus', ld apsis)
Poolringikujuline või hulknurkne hoone põhiplaanist väljaulatuv ehitise
osa. Enamasti võlvitud laega.
Apsiid oli tuntud juba
neoliitikumis (ca 5000 - 1800 e.Kr.).
Antiikajal ehitati apsiide
templitele ja rooma basiilikatele. Apsiidi paigutati tavaliselt
jumalakujud või muud raidkujud.
Keskajal hakati apsiidi vanarooma arhitektuuri eeskujul laialdaselt
kasutama kirikuarhitektuuris. Romaani kirikutel ehitati apsiid tavaliselt
poolringjas, gooti kirikutel hulknurkne.
Tavaliselt paikneb apsiidis
kõrgvaimuliku istekoht, presbüteerium või altar ja see asetseb kiriku
idaotsas. On ka külglöövile ja ristlöövile ehitatud apsiide.
Saksamaal
on tihti suurematel kirikutel ka teine, läänepoolne apsiid.
Hulknurkset, kooriga ruumiterviku moodustavat gooti apsiidi nimetatakse ka koorilõpmikuks (näiteks Tallinna Toomkirikus). /Vikipedia/
1. Tsiviil auaste tsaari Venemaal; kohtuniku assistent; noorem ametnik Oxfordi ülikoolis; ekspert, kes hindab omandi väärtust; täitevorgani liige Itaalia omavalitsuses.2. EELK Konsistooriumi liige.
(kr stoa basilikē 'kuninglik koda')
Pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotatud hoone tüüp, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akende rea ehk valgmiku. Juhul, kui need aknad puuduvad, on tegemist pseudobasiilikaga.
Vana-Kreekas oli basiilika valitsushoone. Vana-Roomas kasutati
basiilikat kui ehitusstiili kohtu- ja turuhoonete juures. Antiikbasiilika
ühes otsas paiknes portikus ja teises apsiid , kus asus kohtuniku iste või jumala
kuju.
Vanim sailinud basiilika on Rooma Basilica Porcia (184 eKr).
Rooma basiilikad said varakristlaste kogunemiskohtadeks. Hiljem muutus see hoonetüüp kirikute arhitektuuris valdavaks. Eriti suurejoonelised olid keskaegsed romaani ja gooti basiilikad.
Tüüpilises kirikubasiilikas asuvad apsiidi ja pikihoone vahel kooriruum ja risthoone ehk transept. Rist- ja pikihoone ristumiskohas moodustuva nelitise kohal asub kesktorn.
Tallinna Niguliste kirik on näide basiilikast. /Vikipedia/
(kr dokeo 'mõtlema, arvama, ettekujutama') --> δόγμα 'dogma'Sõna omab kreeka keeles kaks põhitähendust:
1. see, mis näib olevat õige
2. millest mõeldakse, et see on tõde.
Algselt on see tähistanud filosoofide arvamust.
Dogma on autoriteedi poolt kehtestatud tõestuseta tõeks peetav
juhtlause, seisukoht v. õpetus. Dogma on põhi aluseks ideoloogial v.
uskumuste susteemil. Seda ei saa muuta ega kõrvale heita ilma kogu
süsteemi või uskumust oluliselt mõjustamata.
Kiriku kontekstis on
dogma kiriku poolt defineeritud, Jumala
ilmutusele põhinev religioosne tõde, usu teadmine, milles ei
kahelda, mida ei ole vaja tõestada, mida lihtsalt usutakse. See on tõde,
millesse kõik usuvad, millesse kõikjal usutakse, mida alati on
usutud.
Kristlikus
kirikus on olnud dogmade kehtestamisel algseks autoriteediks
oikumeenilised kirikukogud (Nikaia
a. 325, 787; Konstantinoopoli a. 381,553,680; Efesose a. 431;
Kalchedoni a. 451). Siia
juurde võivad erinevad kristlikud kirikud omada ka erinevaid
dogmasid.
Algsed dogmad sisalduvad oikumeenilistes usutunnistustes
(apostellik-, Nikaia- ja Athanasiose usutunnistus). Kõik usutunnistuste artiklid on
dogmad - Kolmainsus, neitsist sünd, Kristuse ülestõusmine surnuist, kõigi
surnute ülestõusmine, viimne kohus, ...
Roomakatoliku kirikus on ka hilisemas ajas lisandunud uusi dogmasid. Siin on autoriteediks Õpetusamet (koosneb paavstist ja juurde kuuluvatest piiskoppidest). Kõige hilisemad dogmad: paavsti ilmeksimatus (a. 1870), Neitsi Maarja ihulik taevaminek (a. 1950).
Termin dogmaatika on leidnud kasutuse kui sünonüüm
süstemaatilisele teoloogiale.
Kaasaja
üldkeelekasutuses kasutatakse mõistet dogma sagedasti vana,
kivinenud tõekspidamise kohta, mis ei sobi enam õieti kokku uue
aja nõuetega ja mida tegelikult oleks vaja muuta.
(kr epiphaneia 'ilmumine')
Jumala vahetu ilmumine inimesele.
Kiitke Issandat. Õpetus patust. (kr Ι Η Σ Ο Υ Σ) - 1. Kolm esimest greeka tähte greeka keelsest nimest 'JESOUS'.
2. Ladina keelne akronüüm 'Iesus Hominum Salvator' - Jeesus Inimkonna Päästja.
(kr ΙΧΘΥΣ = Ιησους Χριστóς Θεοῦ Υἱός Σωτήρ) - Jeesus Kristus Jumala Poeg Päästja. Kreeka keeles tähendab ihtys kala. Kala kui sümbolit Kristusest on kasutatud kristlaste poolt juba 1.saj lõpust.
(kr hussopos hbr ezob 'püha taim')
Igihaljas püsitaim pika õitsemise ajaga. Kasvab 0.6 - 1.0m kõrguseks, siruulatus ca 0.3m. õite värvus: valge, punane, roosa, sinakas-purpur. Iisopi perekonda kuulub 10-12 liiki. Iisopi perekonna looduslikuks levialaks on Vahemeremaad ja Kesk-Aasia.
Kasutatakse VT-s puhastamise riituste juures /Ps 51:9, 4Ms 19:6, 3Ms 14:4.6.51, Hb 9:19/
Iisop kuulub juutide paasapüha riituste juurde /2Ms 12:22/.
UT-s ulatavad rooma sõdurid risti loodud Jeesusele äädikaga immutatud käsna iisopi roo otsas /Jh 19:29/.
Rooma katoliku kirik ja Ortodoksi kirik on adopteerinud iisopiga seotud tavad püha veega piserdamise näol puhastamise- ja pühitsemise riituste juures. Viimastel aegadel on pühitsetud veega piserdamise tava leidnud aga kasutamist ka Eesti luterlikus kirikus.
Ravimtaimena on iisop teeninud inimesi tuhanded aastad. Hipokrates
kasutab iisopit bronhiidi ja pleuriidi vastu . Tänapaeva meditsiinis
on teadlased avastanud rohkeid võimalusi iisopi
kasutamiseks.
Suurepärane meetaim mesilaste jaoks. Lehed ja õied on
leidnud kasutamist ka kulinaarias, kuid omab väga tugeva terav-kibeda
maitse. Kasutusel salatina, suppide juures, tee valmistamisel,
likööride ja absintide juures. Vanad roomlased kasutasid iisopit
rohu-veini valmistamisel, keskaja mungad leeme vürtsitamiseks.
Keskajal puistati iisopit põrandale ja riiulitele putukate tõrjeks. Majja ülesriputatud iisopi kimp pidi rahvauskumuses kaitsma kõige negatiivse energia sissetungimise eest.
Patukustutuskiri kuulub katoliku kiriku õpetuse juurde. Patu andekssaamiseks tuleb patt kõigepealt äratunda, seejärel seda kahetseda, preestrile pihtida ja heastada. Indulgents kuulub patu heastamise osa juurde. Indulgentsi ostes omandati kellegi teise head teod oma tarbeks, et tasuda nendega meeleparandussakramendis preestri poolt määratud hüvitus. Patukustutust sai osta ka juba surnud, puhastustules viibivatele omastele, sõpradele. Indulgentside kattevaraks oli kiriku aare, mis moodustus Kristuse, jumalaema Maarja ja pühakute ülemäärastest headest tegudest. See aare oli praktiliselt mõõtmatu ja lõpmatu. Paavsti käes ainsana olid selle varakambri võtmed. Kui veel 1300.a. oli indulgentside jagamine erand, mis kuulutati välja üle 100 aasta, siis Lutheri ajaks oli sellest saanud kiriku tavaline praktika. See oli tähelepanuväärne maise tulu allikas kirikule.
(hbr ben ʾādām , aram bar ʾĕnāš , kr ho hyios tou anthrōpou)
Semiidi kõnepruugis ʾādām tüüpiliselt
tähistab inimsugu üldmõistena. Kui sellele lisada ben, siis
tähendab see spetsiifiliselt inimeseks olemist, üksikut liiget inimsoost.
Kristuse inimeseks saamise läbi on jumalik ja inimlik taas
ühendatud ja Uues Testamendis on Inimese Pojast saanud Jumala
sümbol.
Lk 18:31 ütleb Jeesus oma lähematele jüngritele, et prohvetid on
kirjutanud Temast kui Inimese Pojast, kes Jeruusalemas peab kannatama
ja surema. Kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja
Psalmides minu kohta on kirjutatud/Lk
24:44/.
Jeesus kui Inimese Poeg on siin tõotatud Messias.
Samas Tn 7:13 on öeldud 'Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva
pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane'. Siin on eelkõige
siiski rõhutatud selle kellegi sarnasust inimesega, et teda eristada
metsalistest. Samas on tema olemuses selgelt tunda jumalikkust.
Sellele kirjeldusele tuginevad Uue Testamendi
eshatoloogilised nägemused Inimesepojast.
Kirikuisad alates
Ignatiusest kuni Augustinuseni nägid fraasis 'Inimese Poeg' viidet
inimlikule aspektile Jeesuse olemuses. 'Neitsi jääb lapseootele ja toob
poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel /Js
7:14/.
( lad J/Iesus ; kr 
;
hbr vanem kuju 
,
hilisem lühendatud
kuju [
.
Algselt,
heebrea keeles, tähendab ´Jumal
päästab´.
Jeesuse ajal üsna levinud nimi juutide seas. Rooma-juudi ajaloolane
Josephus oma töödes nimetab vähemalt 20 Jeesuse nimelist erinevat
isikut.Teistest sama nime kandjatest eristab Maarja poega pärinemine Naatsaretist – Jeesus
naatsaretlane.
Kristus (algkuju beebrea keeles
Olulise tähtsuse omab siia juurde lisatud nime teine osa, Kristus.
; lad Christus
)
Messias tähendab heebrea keeles ´salvitu, võitu ´.
Õliga
võidmine oli antiikmaailmas laialt levinud religioosne tava. See tähendas
üheaegselt nii puhastust, pühitsust kui austust. Vanas Testamendis kuulus
salvimine kuningate ja preestrite/ülempreestrite ametisse seadmise juurde.
Prohvetite (Jesaja, Jeremia, Miika, Malakia, Sakarja) ennustuste
järgi tuleb kord Taaveti soost Messias, kelle läbi saab osaks lunastus
rahvale ja kes valitseb Jumalale meelepärasel viisil, armus,
tões ja õiguses.
Juutide ootuses peab Messias taastama Taaveti
kuningriigi hiilguse ja suuruse.
Hilisemas keelekasutuses saab mõiste
Messias konkreetse sisu ´Jumalast salvitu, kes on tulnud
täitma prohveti ennustusi´. Kreeka/ladina vorm Kristus ühenduses Jeesuse
nimega on eelkõige
tiitel, mitte niivõrd lisanimi.
Läbi ajaloo on esile
astunud palju vale Messiaid, kuid ainult üks saab olla õige. Kristluses
nähakse Jeesuses prohvetiennustuste
täitumist ja tõelise Messia saabumist. Lk 1:31
ütleb peaingel Gabriel Maarjale, et ta paneks pojale nimeks
Jeesus.
Jh 1:41 ütleb
Andreas oma vennale Siimonale: «Me oleme leidnud Messia!» - see on tõlkes
«Kristuse».
Juudid
aga ootavad ikka veel Messiat.
(ld Iesus Nazarenus, Rex Iudaeorum ) Jeesus Naatsaretist Juutide Kuningas. Tahvel sellise heebrea, ladina ja kreeka keelse tekstiga oli kinnitatud Jeesuse pea kohale tema risti külge/Jh 19:19/.
(hbr YHWH) - Jumala nimi Vanas Testamendis. Kuna heebrea keeles kirjutati algselt välja ainult konsonandid jättes samas vokaalid märkimata, siis on nime õige hääldamine vaid oletuslik.
Kuni esimese templi hävitamiseni 586 e.Kr hääldati Jumala nime õigete vokaalidega. Kuid kusagil 3. saj.e.Kr. ei tohtinud Jumala nime enam valjusti nimetada ja selle asemel tuli öelda Adonai - mu Isand. Hiljem lisati tekstis nimele 'YHWH' nimetuse 'Adonai ' vokaalid, mis peavad lugejale seda keeldu meenutama. Kui euroopa kristlikud õpetlased alustasid Piibli heebrea algteksti uurimist, siis ei saanud nad aru, mida see tõeliselt tähendab ja lugedes nime 'YHWH' Adonai vokaalidega said häälduse 'YeHoWaH' .
Ka viimases, 1999.a., eesti keelses tõlkes Jumala nimi kujul 'YHWH' puudub olles asendatud ja tõlgitud Issand = mu Isand.
Mitmed varased kristlikud kreeka kirjanikud peavad õigeks häälduseks 'Jahveh'.
Jeesuse esimesed lähimad õpilased, järelkäijad. Lk 10:1 läkitab Jeesus välja 72 jüngrit.
Seitse kardinaalvoorust:
Tarkus ld superbia ; Mõõdukus ld avaritia ; Vaprus ld luxuria ;
Õiglus ld
invidia ; Usk ld gula ; Lootus ld ira ; Armastus ld
socordia
vt
--> 7
kardinaalvoorust
(kr choros)
Sakraalarhitektuuris kiriku idaosas olev ruum, kus asub
peaaltar.
Kooriruum on tihti eraldatud pikihoonest võidukaarega ja
koorivahevõre või letneriga. Kooriruum lõpeb sageli apsiidiga.
Kui
eraldi kooriruumi kirikus ei ole, kasutatakse koorina lihtsalt pikihoone
idaosa (nt Pirita kloostri kirikus).
Kui külglööve on pikendatud ümber
koori, tekib kooriümbriskäik.
Romaani ajastul on eriti Saksamaal
ehitatud ka kahe kooriga kirikuid; teine koor asub sel juhul pikihoone
lääneotsas. Kooriruumi all asub romaani kirikutes sageli
krüpt. /Vikipedia/
( ld custos 'hoidja, valvur')
Algselt kirikuteener (nim. ka sakristaaniks, kastellaaniks), kelle ülesandeks oli kirikuvara hoidmine, kiriku vaimuliku aitamine jumalateenistustes ja kirklikkudel ametitalitustel.
Eestis teotsesid köstrid juba katoliku ajal kirikute juures
kirikuteenreina. Köstri kohustused
keskajal pole päris selged, ilmselt valvas ta kirikuvara järele ja aitas
kirikhärrat. Igatahes nõuti, et tegu oleks usaldusväärse ja väärika
talupojaga.
Luterlikus kirikus olid köstrite ülesanded: koguduse eeslaulja
(kantor), koguduse laulu juhatamine orelimänguga (organist),
leeriõpetus, samuti koguduse kantseleitöö, kirikuõpetaja äraolekul
jumalateenistuste pidamine, vastavalt vajadusele kiriklikkude
talituste (ristimise, matmise) toimetamine.
Lõplikult sai köstri amet kindla aluse Liivimaa maapäeva otsusega 1687,
mille järgi igas kihelkonnas pidi ametisse pandama köster, kes oli ühtlasi
kiriku juurde asutatava kooli (köstrikooli) õpetaja.
1697.a. 27.jaanuaril pandi Evert Peterson Hohlinger Ruhnu kiriku
köstriks. Samal päeval tehti kirikukonvendil järgmine otsus: "Köster
peab kõigil pühapaevadel ja pühadel postilli (jutlustekogu) lugema, kui
kirikuõpetaja on haige või ära sõitnud, samal viisil siis, kui
kirikuõpetaja on surnud, ent nii, et ta 20- nädalase lugemise eest saab
kirikuõpetajalt või tema naiselt tasuks ühe vaka (tallinna vakk 47.88
l) rukist".
1724 aastal asutati Karksisse köstri esimene ametikoht. Nõuti, et
köster oskaks lugeda, tal pidi olema ka hea lauluhääl. Tema kohustuste
hulka kuulus talupoegade laste õpetamine.
Nikolai I ajast pärinev kirikuseadus (1832.a.) ütleb, et õpetaja
ja koguduse eestseisja, kelleks oli kohalik mõisnik, seavad köstri
ametisse mehe, kes oskab lugeda ja kirjutada.
Oma ülalpidamiseks on köstril ametimaa . Kanepi kihelkonnas
1837.a. köstrile kuuluvad maad koosnesid nii kiriku- kui koolimaast;
kirikumaad kui köstril, koolimaad kui kihelkonna koolipapal.
Köstriseisus on andnud terve rea väljapaistvaid Eesti poliitika-
ja seltskonna tegelasi ja kirjanikke - Käsu Hans, Jakobson,
Jansen, Wuhner, Kampmann, Kurrik jt.
Ap.- Õigeusu kirikus köstriks e. salmilauljaks nimetatud
mittevaimulik täidab jumalateenistuses mõningaid ülesandeid
lugejana, liturgilistes osas lauldes ja laulukoori juhatades, on
preestrile abiks kiriklikkude talituste ajal. (kr Issand halasta) Sagedasti kasutatav ja korratav fraas litaaniates. Ladina keeles:
Domine miserere. Hõlmates tähelepanuväärselt suurt arvu sõjamehi sai
leegion sümboolse tähenduse väga suurest/lugematust hulgast. Uues
Testamendis ütlevad deemonid endi kohta, et neid on leegion
Üle kõikide mandrite leiame me ca 20-40 tuhande aasta
vanustes kaljukoobaste maalingutes ühe ühise märgina mao kujutise. Mõnedel
kaljujoonistel näeme me madu nõia/šamaani kaaslasena.
Madu kuulub
maa juurde ja on sellisena vastandiks kotkale. Üldjoontes
sümboliseerib madu tarkust, kavalust, vaimuvalgustatust, viljakust,
uuestisündi, surematust, igavikulisust, kaitset, tervendamist, algset
jõu-energiat.
Rõngasse tõmbunud, iseenese saba neelav madu, ouroborus,
sümboliseerib lisaks mao üldsümbolitele igavikulist tsüklit,
ühtsust, lõpmatust, pidevat uuenemist.
Maod ja draakonid on paljudel
juhtudel seotud veega, eriti kosmiliste vete ja loomisega (Mesopotaamia,
India, Kreeka,…).
Piiblis on maol valdavalt negatiivne tähendus.
Erandiks on siin Nehustan, Moosese poolt kõrbes valmistatud vaskmadu, keda
vaadates jäid maohammustusest tabatud elama.
Üheks levinumaks
sümboliks tänapäeval on Asclepiuse kepp selle ümber põimunud ühe maoga kui
meditsiini sümbol.
Teine, sagedasti kaasajal ettetulev sümbol on
caduceus, kahe maoga tiivuline kepp. See on sümbolina kasutuses
kaubanduses. USA-s kasutatakse seda meditsiinis.
Madu ise on
logona kasutuses väga erinevates organisatsioonides esindades iidset
jõudu, tarkust, võimekust muutumiseks, kestvust.
Mao sümbolit me
kohtame veel ehetes, tätoveeringutes, jms. Siingi tähendab madu kaitset,
tarkust, spirituaalset transformatsiooni, seksuaalsust, viljakust,
tervenemist, paendlikku jõudu, igavikulisust, kundalini.
Guru Indiast,
Swami Sivananda defineerib kundalini: “ Kundalin, mao väe müstiline tuli,
on ürgalgne energia e. Shakti, mis uinuvas olekus on igas kehas,
asudes Muladhara juurtśakras“ (tśakra on energia/väe
keskus).
Samas on maol ka tänapäevas negatiivseid
tähendusi.
Maos nähakse salakavalust, kahekeelsust, kurjust, mürgisust,
valelikkust, ebausaldatavust. Kõnekeeles kasutatakse väljendit ´madu´
kellegi kohta, kui keegi meenutab eelpool toodud omadusi. Madu
rinnal soendama, kedagi ekslikult kui sõpra usaldama.
--> Vt. Madu kui
sümbol, madu Piiblis, mütoloogias,
folklooris
Meri võib olla
vaikne, kaunis, meelitav ja kutsuv,
täis varjatud salapära …samas on ta ettearvamatu, salakaval, ohtlik ja
hukutav sümboliseerides raskesti taltsutatavat jõudu.
Ookeanis
nähakse vastandlikult nii
kaost ja hävitavat jõudu kui
ka rahu, lõputut tarkust, valgustatust, vabadust, väge , tugevust, lootust, meelerahu, elu, lõputust,
tundmatut, stabiilsust, viljakust, salapära.
Islamis
tähistab ookean lõpmatut jumalikku tarkust. Hiina filosoofias on vesi
üheks algelemendiks viiest tähistades naiselikku ürgjõudu. Vesi on pehme,
paindlik järeleandlik nagu naine. Lao-tse jaoks on vesi õige käitumise
eeskuju, kuidas nõrk tugevama võib võita.
Mailmameri ise koosneb
tegelikult lõpmatust hulgast tillukestest piiskadest, mis kuuluvad ühte.
Selles mere ühtsuses on vägi ja tugevus, omadus oma vormitus olekus
pidevalt muutuda, liikuda, piiride lõpmatus ja varude
ammendamatus.
Merega seotud sümboolikast kohtame kirikus: kala, laeva,
ankrut, merekarpi, majakat, Maarjat kui merede tähte, kes kaitseb juhatab
teed Kristuse juurde, meritähte, laineid, päästerõngast,
kompassi.
Ridala kirikus kaunistavad merekarbid kui neitsi Maarja
atribuudid ja palverännu sümbolid kiriku 17. sajandist pärinevat
barokkaltarit.
Merd on seostatud näitlikult inimese eluga – sünni
sadamast me alustame, igaviku rannikul lõpetame.
Meri lahutab ja
meri ühendab.
Ürg-ookean ja vesi omavad keskse tähenduse paljude
rahvaste uskumustes. Nii nagu enamus inimesele vahetut mõju avaldavaid
loodusnähtusi on ka meri personifitseeritud jumalana.
Eesti usundis
kehastub meri mere- või vete-emana. Säilinud on kasinad andmed
eelkõige seostest püügiõnnega ja julgeolekuga. Estofiil von Luce andmeil
tulnud Mustjala pangal igal aastal vetevalitsejale kas inimene või
loom heita. Hiljem asendunud see õlle ja viina valamisega.
Vana
Iisraeli jaoks oli meri pigemini kurjuse sümboliks, mida on vaja talitseda
ja valvata. Merest tõusevad Taanieli nägemuses eshatoloogilised
koletised (Tn 7:2.3). Js 57.20 on öeldud, et õelad on
otsekui mässav meri, mis ei saa rahuneda.
Johannese nägemuses on ürgne
kurjus, suur lohe, ühtesulanud Saatanaga.
Aegade lõpus, Ilm 4:6 ja
15:2, on meri muutunud kristallselgeks, lausa klaasjalt
tüüneks pinnaks. Mere jõud on alistatud , Igasugune vastupanu
on vaibunud, kadunud on tumedad saladused. Klaasmere
sees on otsekui tulekeeled, milles võib näha Jumala väge, kes on
seda suutnud. Siin peegeldub vastu majesteetlik rahu ja kord,
taevaste vägede auline võit .
Piiblit läbib juhtmõte, et Jumalal on
alati vägi ja võim mere stiihia üle.
--> klaasmeri
Messias
(hbr mašíaḥ 'salvitu,
võitu')
Tõlgituna kreeka keelde Χριστóς , ladinapäraselt Christus, eesti
keeles Kristus.
Jeesust peetakse kristluses
Messiaks, kellest Jesaja raamat räägib.
(kr monos 'üks' ja physis 'olemus, loomus')
Halkedoni kirikukogu (451.a.) poolt võeti vastu seisukoht, et Kristusel on kaks olemust: jumalik ja inimlik. Monofüsitism on seisukohal, et Kristusel ainult üks loomus; jumalik ja inimlik olemus on saanud üheks olemuseks.
Monofüsitism on õpetuslikuks aluseks Kopti-, Süüria-, Etioopia-, Eritrea-, Armeenia-, India Malankara Ortodoksi-Süüria kirikus.
Commiphora myrrha e. Balsamodendron
myrrha
Mürripuu aromaatne vaik.
Kasutati , parfüümides,
palsameerimisel, võidmisõlides, meditsiinis,…
VT-s
räägitakse mürrist kui hinnalisest lõhnainest /Ül
3:6/. Eraldi on mürri nimetatu ära kui püha võidmisõli koostisosa
/2 Ms 30:23/.
Juutidel oli tava anda risti
lööduile veini segatult mürriga, mis pidi vähendama tundlikkust valudele.
Ka Jeesusele pakutakse seda /Mk 15:23/.
Nikodeemus
toob kaasa Jeesuse ihu võidmiseks mürri ja aaloe segu /Jh 19:39/.
Jeesust vaatama tulnud kolm Idamaa
tarka toovad Jeesusele kingituseks kaasa mürri kui
sümbolit Jeesuse eesseisvast ohvrisurmast.
Jumalale erilise tõotuse andnud mees või naine. 4 Ms 6:1-21 järgi ei tohi ta oma nasiiripõlve päevil midagi süüa, mida toodetakse viinapuust, isegi mitte kivikesi ega kesti. Kõigil tema tõotatud nasiiripõlve päevil ei tohi habemenuga ta peast üle käia; seni kui aeg täis saab, milleks ta ennast Issandale on pühendanud, on ta püha: ta peab laskma juuksed peas pikaks kasvada. Ta ei tohi minna surnukeha juurde. Kõigil oma nasiiripõlve päevil on ta Issandale pühitsetud!
Tõotuse aja lõppemisel tuli algselt koguduse telgi ees, hiljem Jeruusalemma templis tuua ohver ja pügada pea paljaks templi värava juures. Pügatud juuksed põletati ohvrialtari tules. Templi hävimisega 70 pKr kaob võimalus nasiiri tõotust teha.
Nasiiripõlve pikkus jäeti tõotuse andja enda otsustada. See võis hõlmata kogu elu, kuid võis ka kesta vaid teatud ajaperioodi. Talmudi traditsioonis oli pühendumise ajaks tavaliselt 30 päeva, kuid mõnikord võis see kesta ka 2x30 või 100 päeva.
Vanas Testamendis on kohtumõistja-vägilane Simson ja prohvet Samuel nasiirid. Uues Testamendis ei tohi Ristija Johannes juua veini ega muid vägijooke. Apostel Pauluse tõotus /Ap 18:18/ omab sarnasust nasiiri tõotusega, sest selle lõppedes ta laseb oma pea paljaks pügada Kenkreas. Ap 21:24 on Paulus Jeruusalemma templis koos 4 mehega, kellede tõotuse aeg lõpeb.
- armulaualeib.
Hostia sümboliseerib Pühas Õhtusöömaajas Kristuse ihu.
Luterliku kiriku jumalateenistuses on see Kristuse reaalse ligioleku ja
armu märk, milles on Püha Vaimu osadus ja Kristuse vägi.
Katoliku
kiriku missas tunnistatakse leiva olemuslikku muutumist tõeliseks
Kristuse ihuks, ilma, et väline vorm
muutuks (transsubstantsioon; 1215.a. kanoniseeritud ametliku
dogmana). Muutumise hetkel helistatakse altaris kolm korda kella.
Kui muutus on toimunud, siis jääbki oblaat tõeliseks Kristuse
ihuks. Lähtudes anni pühadusest hoitakse missa lõppedes katoliku kirikus
pühitsetud armulaualeiba erilises kunstilise
kujundusega pühitsetud nõus, monstransis.
Lääne kirikus
kasutatakse hapendamata armulaualeiba, Ida kirikus hapendatud
armulaualeiba.
Paljudes vabakogudustes on armulaua osaduses kasutatav leib lihtsalt mälestuse ja osaduse märgiks.
(hbr pāsaḥ 'mööda
minema v. kaitsma' ; pesaḥ
'paasapüha')
Tuntud on ka nimed Chag Ha-matzot
'Hapnemata leibade püha', Z’man Cheiruteinu
'Vabanemise aeg' ja Chag Ha-aviv
'Kevadpüha'.
Paasapüha
2016 - 22. aprill ; Suur Reede 2016 -
25.aprill
Paasapüha omab juutide jaoks erilise
tähenduse. See on seatud VT-s (2 Mo 12:1
jj) ja seda on kästud pidada sugupõlvede kaupa igavese
seadusena. Selles pühas meenutatakse juutide imelist pääsemist egiptuse
vangipõlvest ja Jumala otsust valida Iisraeli rahvas välja
teiste rahvaste seast oma rahvana.
Paasapüha on Gregoriuse kalendri suhtes liikuv püha. Juudi
kalender on seotud nii kuu- kui päikesetsükliga. Kuid arvestatakse siin
kuu järgi ja aastaid päikese järgi. Paasapüha peeti juutide aasta
esimese kuu (Abib e. Nisan) täiskuu päeval. Meie kalendris vastab
Nisani kuule märts/aprill. Judaismis päev algab päikeseloojanguga ja
kestab järgmise päikeseloojanguni.
Nisanikuu 10. päeval valiti välja
paasatall, mis pidi olema veatu, isane ja ühe aastane lamba- või
kitsetall. Kristuse ajal ohverdati kõigepealt preestrite poolt
14-nda päeva pärastlõunal Jeruusalema templis rahva ühine paastall.
Seejärel ohverdati templis iga perekonna või ühinenud
seltskonna poolt oma paastall , mis võeti koju
kaasa. Josephuse teatel ohverdati Süüria kuberneri Cestius Galluse
ajal (63-65 p.Kr.) paasapühadeks 256 500 lammast (vaieldakse
selle arvu õigsuse üle, kuid isegi üks kümnendik sellest on veel
tähelepanuväärselt suur). Üleni küpsetatult
söödi paasatall samal ööl koos kibedate rohtude ja hapnemata leivaga.
Selle luid ei tohtinud murda ja midagi sellest ei tohtinud hommikuks
ülejääda.
'Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid
jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!'
/2Mo 12:11/
Paasatalle verre kastetud iisopi kimbuga märgistati ukse mõlemad piitjalad ja pealispuu märgiks, et Iisraeli rahvas sai hoitud egiptuse nuhtlustest.
Paasapühale järgneb vahetult Hapnemata leibade
püha. Algselt on need olnud kaks erinevat
püha, mis on hilisemas ajas üheks Paasapühaks
kokkusulanud.
Püha kestab Iisraelis ja reformimeelsete juutide
jaoks 7 päeva; diasporaas ja konservatiivsete juutide jaoks 8
päeva.
Seoses nõudega, et paasatall tuli ohverdada Jeruusalema templis, siis peale templi hävimist (70 p.Kr) ei olnud võimalik Paasapüha enam algsel kujul pidada.
Tänapäeval algavad Paasapühad piduliku õhtusöögi,
sederiga, Nisani kuu
14-nda päeva loojangus s.o. 15 päeva alguses. Selles söömaajas
nähakse ohvrit ning osadust Jumala ja inimese vahel. Söömaaja käigus
selgitatakse selles sisalduvat rituaali ja meenutatakse õndsusloolisi
sündmusi.
Sederi rituaali juurde kuuluvad 4 karikat veini. Nende
tähendus on neljas tõotuses: "ma viin teid välja", "ma vabastan
teid", "ma lunastan teid" ja "ma võtan teid enesele rahvaks
/2Mo 6:6-7/.
Ka sederi vaagnal
olevad toidud on sümboolse
tähendusega:
Maror ja Chazeret - 2 kibedat
rohttaime, mis sümboliseerivad egiptuse vangipõlve kibedust.
Charoset
- magus, pruun, sõmer pasta õuntest, pähklitest, maitseainetest ja
veinist. Sümboliseerib savi, mida kasutati telliste
valmistamisel.
Karpas - köögivili, tavapäraselt petersell;
aga ka seller või keedukartul, mida kastetakse soolasesse vette
(aśkenazi tava), äädikasse (sefaradi tava) või charosetti
(vanem tava).
Zeroa - küpsetatud lambatalle- või kitse kont.
Sümboliseerib paasaohvrit, Jeruusalema templis ohvriks toodud
talle.
Beitzah - kõvakskeedetud muna, sümboliseerib Jeruusalema templis
toodud pidustuste ohvrit.
Matsa - eraldi vaagen
kolme hapendamata paasaleivaga on märgiks, et juutidel oli ülikiire
oma lahkumisega nii et ei olnud aega enam tainast
hapendada. Paasapühade ajaks tuli igast
kodust eemaldada haputainas.
Paasapühal on otsene ajaline ja mõtteline seos Suure
Neljapäeva ja Suure Reede sündmustega.
Olles juudid järgisid
Jeesus ja tema apostlid Moosese seadust ning pidasid
Paasapüha söömaaega(Matt. 26:17-19). Juba
järgmisel päeval suri Kristus ohvrina
ristil. Ta oli veatu. Tema luid ei
tohtinud murda. Tema verega märgitutele on antud kaitse ja pääste.
'Vaata see on Jumala Tall, kes maailma patud kannab!' /Jh 1:29/, Paasatall meie kõikide
eest.
(kr αμαρτια [hamartia] ) - sõna-sõnalises tõlkes märgist möödalaskmine; kreeka kirjanike kasutuses viga arusaamises; halb käitumine, kuri tegu.
Teoloogilises käsitluses on patt eetiliselt halb käitumine/kuri tegu,
milles on eksiv üleastumine Jumala tahte vastu.
Patu konkreetne
sisu kõige üldisemates joontes avaldub eksimises ükskõik
millise käsu vastu kümnest käsust. "Igaüks, kes pattu teeb, teeb ka seda, mis
on käsu vastu; ja patt on see, mis on käsu vastu" /1Jh
3:4/.
Usus edasijõudnute juures fokusseerub tähelepanu
Kristusest antud ühele käsule, suurele armastuskäsule. Kõike, mis satub
sellega vastuollu tunnetatakse patuna.
Renessansi- ja barokiaegsetest allegooriatest on tuntud seitse
surmapattu - uhkus/alpus, ahnus, lihahimu, kadedus, aplus, viha/raev,
laiskus. vt
--> seitse
surmapattu
Patu läbi kannatab inimene ise ja sellega
seotud kaainimesed alati kahju. Eeva ja Aadama patt nn.
pärispatt e. algpatt viis inimese välja Paradiisist
ja andis ta surma võimusesse. Asetatuna maailma elab inimene kõrvuti
patuga kusjuures talle on igas päevas antud vabadus valida
hea ja kurja vahel, patu tegemise või tegemata jätmise vahel. Vale valik
kui teo-patt on koormavaks süüks inimese inimese hingel
seni kuni ta sellest vabaneb.
portikus
Hoone peasissekäigu ees paiknev sammaste ja frontooniga hooneosa.
(lad prae destinatio
'ettemääratus')
Predestinatsiooniõpetuse järgi on inimese elu
ja saatus juba sünni hetkest alates ettemääratud.
Küsimuse üle
vaieldakse, millisel määral ja kuidas see toimub.
Kristlikus
teoloogias mõistetakse predestinatsiooni kui inimese saatuse, eriti
tema õndsakssaamise v. hukatusse sattumise sõltumist Jumalast.
Asjade mõistmisel on siin peale vahepealsete seisukohtade olemas
kaks äärmust:
1. Reformatoorses Kalvini õpetuses Jumal valib, keda ta
tahab päästa, inimesel ei ole siin mingit osa. Tema head või kurjad teod
ei ole mitte niivõrd tema otsus, kuivõrd tema saatuse
tulemus.
2. Arianismis inimene valib Jumala, et saada
päästetud. Seejuures rõhutatakse inimese vaba tahte
osa kõikides tema valikutes.
Piibellikus käsitluses me näeme VT-s ettemääratust Iisraeli
rahva ja Aabrahami suhtes neile Jumalast antud tõotustes. Neile on
tõotatud anda Palestiina maa, sellest rahvast peab
sündima Jeesus kui Messias. UT-s, Johannese Ilmutusraamatus,
on kirjutatud, mis peab veel tulevikus sündima.
VIII sajandil
Johannes Damaskusest formuleerib Ida kiriku mõtteviisi: Jumal juba
eelnevalt tunneb ja teab, kes on väärilised ja määrab nad ette olema
päästetud.
Augustinus tunnistab inimese vaba tahet ilmalikes
asjades, nii heades kui kurjades tegudes. Samas näeb ta Jumala
ettemääratust vaimulikes asjades, nii päästes kui langemises.
Luterlikes usutunnistuskirjades Augsburgi Usutunnistus näeb samuti inimese vaba tahet eelkõige ilmalike asjade teostamises; Jumala õiguse teostamiseks vajab inimene Püha Vaimu väge, mis teeb ta võimeliseks vaimulikes asjades õieti otsustama.
K. Barth õpetab, et kõik inimesed on nii valitud kui hukkamõistetud Kristuses, mis tähendab võimalust universaalseks päästeks kõikide jaoks.
Piiblit läbiv prohvetlik ja ilmutuslik sõnum tunnistab sellest, et Jumalal on tarkus äraarvata inimese, inimkonna ja kogu loodu saatus ka siis, kui kõik asjaosalised tegutsevad oma vabas tahtes. Jumala sekkumine sündmustesse ja maailma ajalukku on omakorda Jumala vaba tahe.
Kui ei oleks vaba tahet, siis ei oleks vajadust ka Suure Kohtupäeva jaoks inimese üle.
(lad purgatorium 'puhastuspaik')Rooma katoliku doktriini järgi paik või olukord nende jaoks, kes on küll surnud Jumala armus, kuid kes ei ole puhastunud andeksantavatest pattudest või siis ei ole andnud piisavat hüvitist oma pattude eest. Enne taevasse saamist peavad nad saama puhastatud. Puhastustules veedetud aeg sõltub inimese heastamata pattude hulgast. See võib kesta mõnes tunnist kuni sajanditeni. Elavad saaavad lahkunuid aidata puhastustuld kiiremini läbida, tellides eespalveid ja hingemissasid, ostes patukahetsuskirju.
Idee
algkuju leiame Platoni, Herakleides Pontikose (IV s. e.Kr.) jt. antiikautorite juures. Nad räägivad taeva Hadesest, kus peale surma hinged viibivad täpselt määratlemata aja, et liikuda siit edasi kõrgema eksistentsi tasandile või siis uuesti reinkarneeruda maa peale.Kristliku kiriku käsitluses on ühe algallikana sellele mõttele toodud ära kirjakoht Apokrüüfidest , 2Mak 12:45, kus Juudas korraldab lepitusohvri oma patustanud sõjameeste eest. Samuti toetab seda Laatsaruse lugu (Lk 16:23-24), mis tõsi küll räägib hinge sattumisest juba Põrgu.
1Kr 3:15 räägib pääsemisest tule läbi.Kiriku õpetuses on seda teemat
käsitlenud ja sellele kuju andnud Origenes, Gregorius Nyssast, Cyprianus, St. Augustinus, Gregorius I, Petrus Lombardus, Aquino Thomas...Idee purgatooriumist, kui füüsiliselt eksisteerivast paigast (nagu taevas ja põrgu), tõelise põletava tulega, on sündinud XII sajandis. Ametlikult on doktriin defineeritud Rooma katoliku kiriku poolt konsiilidel 1274, 1438-1445 ja 1545-1563.
Protestantlik kirik ei ole leidnud piisavat piibellikku alust selle omaksvõtmiseks. Ortodoksi kirik peab küll palveid lahkunute eest, kuid ei toeta mõtet ennast.
(hbr 'õpetaja')
Religioosne õpetaja, judaismi vaimulik.
Tugineb heebrea sõna tüvel
rab, mis tähendab suur, austatud. Vanas
Testamendis kasutatakse rab peamehe mõistes.
Esimestel sajanditel tähistas nimetus rabbi pigemini
lihtsalt härrasmeest.
Religioosse õpetaja tiitlina on
aunimi rabban esmakordselt omistatud 200
p.Kr. Gamaliel Vanemale (elas 1.saj. esimesel poolel,
Jeesuse ajal Suurkohtu liige, Pauluse õpetaja). Rabi kui
õpetlane on Talmudi põhjalik tundja. Tehakse vahet Iisraeli
ja Babüloonia õpetlaste vahel. Vaid esimesed võivad kanda nimetust
rabbi, teised rab. Talmudi rabi pühendas oma aja Piibli
ja juudi seaduste tundmaõppimisele. Ta oli puhtalt õpetlane.
Keskajal saab rabist kogukonna
õpetaja, jutlustaja, vaimne liider. Tal tuleb sageli kohtunikuna
anda oma otsus ka tsiviil-tüliküsimustes juudi seaduste põhjal.
14.sajandil makstakse talle palka kogukonna poolt. Tunduvalt
hiljem, 19.sajandil, saavad tema otsesteks ülesanneteks koguduse
juhtimine ühises palves, inimeste õnnistamine, laulatustalitused,
matused,..
Eraldatakse nelja astet rabi aunimetuses:
rab, "meister,
õpetaja", kõige madalam; rabbi, "mu
õpetaja", ; rabban meie õpetaja ; rabboni, "mu isand, mu
suur õpetaja", ülim austus.
Uue Testamendi kontekstis on Jeesus kui
rabi eelkõige oma järgijate juht ja õpetaja selle mõiste
üldtähenduses.
Tänapäeval on rabi judaismi
vaimulik, kes on saanud vastava väljaõppe ja kes on
ordineeritud kogudusele vaimulike tõdede õpetamiseks ja
vaimulikuks teenimiseks. Tsiviil tüliküsimused on antud riigi kohtute
meelevalda. Naiste ordineerimine on lubatud, väljaarvatud
ortodoksne juutlus.
- on igivana sümbol. Me kohtame risti sümbolit juba eelajaloolistes Lääne - Euroopa koobastes. Neist leitud
sümboli
vanust hinnatakse ca 10 000-20 000 aastat. Sümbol 
on tavapärane kalju joonistustel. Ratasristi ja
risti teised variatsioonid olid tuntud Vana-Egiptuses, Hiinas, Kolumbuse
eelses Ameerikas, Lähis-Idas. Skandinaavias on ratasrist Odini märk.
Kõige algsemas tähenduses nähakse ristis nelja ilmakaare tähistust,
ratasristis päikese teekonda. Ristis lõikuvad taeva ja maa joon
moodustades kosmilise tsentrumi; samas jääb siia keskele ka
inimene.
Ristiusus on risti keskmes Kristus ja koos temaga tema poolt
lunastatud inimene. Ühelt poolt on siin rist kannatuste, ohvrimeelsuse ja
lunastava surma sümbol; teisalt on rist siin taevase lootuse, ülestõusmise
ja igavese elu sümbol. Risti kandmine näitab usku Jumalasse, sümboliseerib
Jumala ligiolekut, tema abi ja kaitset risti kandja
üle. vt
--> rist kui
sümbol
(hbr õiglane; Zadoki pooldajad)
Saduseride liikumine saab alguse 2.saj.e.Kr. UT ajastul on see juudi usuline ja poliitiline partei. Saduseridel oli Toora kõige usu aluseks. Nad ei tunnistanud siia kõrvale traditsiooni. Nad ei uskunud inglitesse, surnute ülestõusmisse ega Messia tulekusse.
lad
sacramentum kr mystérion ´püha toiming, müsteerium, saladus´/lad sacer ´pühitsetud, püha´+ suffiks -mentum ´vahend´/ Sakrament on nähtav märk ja kinnitav pitser inimese ja Jumala vahelises lepingus, vahend Jumala armu edastamiseks. Sakramendi vahendamine kristlikus kirikus toimub pühas aktis või tsermoonias.
Luterlikus ja reformeeritud kirikus on 2 sakramenti: ristimine ja
armulaud (euharistia).
Luterliku kiriku teoloogia järgi peab
sakramendis olema kaks osa - Kristuse poolne vahetu seadmine ja selle
juurde kuuluv tõotus ning nähtav
märk. Ristimise aluseks on evangeeliumi kirjakohad Mt 28:19; Mk
16:16; Jh 3:5, nähtav märk on
siin vesi, mis saab pühitsetud Jumala sõna ja
ligioleku läbi. Püha
Õhtusöömaaja aluseks on kirjakohad Lk
22:19.20; Jh 6:54; 1Kr 11:23-26, nähtavaks
märgiks on siin leib ja vein, mis samuti saavad väe ja
pühitsuse Jumala tõotuse, sõna ja
ligioleku läbi.
Katoliku ja õigeusu kirikus on kokku 7 sakramenti. Ristimisele ja pühale armulauale lisanduvad - konfirmatsioon e. kinnitamine, piht e. meeleparandus, vaimulik seisus/ordinatsioon, abielu, haigete salvimine/võidmine.
Katoliku teoloogias sakramendid jagunevad sisenemissakramentideks (ristimine, kinnitamine ja armulaud), tervendussakramentideks (meeleparandus, haigete salvimine) ning osadust ja missiooni teenivateks sakramentideks (vaimulik seisus, abielu).
Ohtlik relv loomade juures. Inimese jaoks sümboliseerib sarv jõudu, võimu ja üliinimlikku väge. Vana-Mesopotaamias, Süüria-Foiniikia kultuuriruumis, Egiptuses, Skandinaavias,… oli sarvkroon jumalate tunnusmärk. Kuu-jumalate juurde kuuluvad sarved seonduvad kuu faasidega. Iidvanadel Põhja-Aafrika kaljujoonistel kannavad pühvlid ja kitsed päikest sarvede vahel.
Aleksander Suur laseb end müntidel kujutada sarvega laubal.
Ilm 5:6 on Tallel 7 silma ja sarve.
Samas on sarv ka külluse ja heaolu sümbol.
Ps 89:18 – „Sinu hea meele pärast tõstetakse meie sarv kõrgele“. Samas Jr 48:25 –„Moabi sarv raiutakse maha“.
Vaieldakse Piibli tõlke üle Ex 34:29jj, kas Mooses kandis siin vanas
Palestiinas tuntud sarvmaski või on tegemist hiilgavate kiirtega. Algses
Vulgata tõlkes on tõlgitud ´sarvmask´.
Michelangelo kujutab oma
skulptuuris Moosest sarvedega.
VT-s on altari nurkades neli sarve, kui pühaduse ja väe sümbolid. Ohverdamisel piserdati sarvi verega. Kes varjupaika taotles pidi jõudma templisse ja puudutama altari sarvi, et ta elu säästetaks .
1Sm 16:1 kuulub sarv kui pühal võidmisel kasutatav rituaalne ese prohveti juurde.
Miks on langenud valguseinglist, Luciferist, saanud rahva silmis saba,
sarvede, sõrgade-kapjadega, sagedasti punasesena nähtud kuju?
Teatud
vihjeid selleks leidub Piiblis.
Taanieli raamatu nägemused räägivad meile sarvedest (Tn 7;8).
Ilm
12:3.4 – „Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane
lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet.
Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale“.
Keskaja näidendites kandis Saatanat kehastav näitleja punaseid
rekvisiite.
Kristlased nägid paganlikes jumalates Saatana inkarnatsiooni. Ja nii on suur mõju Saatana rahvapärasele kujutamisele kreeka jumalal Paanil. Ta oli kitsekarjaste ja lamburite jumal, lõbus ja lärmakas, kes armastas uidata metsades, mägedes, kõnnumaadel ja puhuda karjaseflööti. Talle oli omane lõbujänu ja suur tõmme õrnema soo vastu. Kuna ta välimus aga ei olnud kõige hiilgavam naiste silmis : kitsejalad, sageli ka kitsepea ja -sarved, siis tekitas ta oma ilmumisega enamasti kohkumust ja laus paanikat. Igatahes oli ta perfektne eeskuju Saatana kuju jaoks.
Skepter-hark kuulus algselt kreeka allilma jumalale Hadesele väljendades tema iseseisvat võimu surma üle. Kuna Saatanas nähakse allilma-põrgu valitsejat on talle omistatud selline atribuut.
Omapärase kujutluse Saatanast annab meile Mihhail Bulgakovi raamat ´Meister ja Margarita´. Lõpustseenis ta lahkub väärikas majesteetlikuses ilma saba ja sarvedeta.
Seitse surmapattu:
Uhkus/alpus ld superbia ; Ahnus/omandihimu ld avaritia ; Lihahimu/iharus/kiim ld luxuria ;
Kadedus ld invidia ; Aplus/õgardlus ld gula ; Viha/raev ld ira ; Laiskus ld socordia
2 nn ajaloolist
pattu:
Tüdimus/
loidus/mõttelaiskus ld acedia ; Edevus/tühisus ld vanagloriaNeli taevanikisendavat
pattu:
Sihilik tapmine ; Sodoomia ; Vaeste, leskede ja orbude rõhumine ; Teenitud tasu
mittemaksmine
6 pattu Püha Vaimu
vastu:
Patustamine Jumala halastust
liigselt usaldades ; Jumala armule mittelootmine ; Teadlikult kristlikule tõele vastuseismine ;
Ligimese kadestamine Jumala armu
pärast ; Südame kalkus
manitsuste vastu ; Tahtlik
mittekahetsemine
SÜMBOLEID
Matteus - tiibadega inimene. Evangeeliumi
alguses toob Matteus ära Jeesuse sugupuu ja tema sünniloo rõhutades,
et Jeesuse olemuses on kokkusulanud Jumal ja tõeline
inimene, Jeesus on tõotatud ja oodatud Messias.
Markus - tiivuline
lõvi. Markus alustab oma evangeeliumi VT ennustussõnumiga, milles
Johannes on eelkäijaks lõvile Juuda suguharust. Ilmutuseraamat
konstanteerib: "Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on
võitnud" /Ilm 5:5/.
Luukas - tiivuline härg.
Sõnum Jeesusest, kes kannatlikult kannab oma iket, et anda lõpuks oma elu
ohvriannina.
Johannes - kotkas. Johannes tõuseb oma vaimulikus
nägemises kõige kõrgemale ja on kõige teravapilgulisem.
Nende
sümbolite algkujud leiame VT-s prohvet Hesekieli raamatus (Hs
5:1jj) ja UT-s Ilmutuseraamatus (Ilm
4:7).
Tiivad lubavad tõusta üle kõige maise. Pead ümbritsev
aupaiste ring (aura) näitab, et nad kannavad endas taeva pühadust,
tarkust ja väge.
(hbr tora 'õpetus' = kr pentateuchos 'viis-anum')
Vana Testamendi viie Moosese raamatu koondnimetus.
5 Moosese raamatut:
1Ms/Gn - hbr Bereschit 'Alguses'
, ld Genesis 'algus' ;
2Ms/Ex - hbr Schemot 'Need
on nimed', ld Exodus 'väljarandamine' ;
3Ms/Lv - hbr
Wajikra 'Ja ta hüüdis', ld Leviticus 'Leviitide
seadused';
4Ms/Nu - hbr Bemidbar 'Ja Jahve kõneles' ,
ld Numeri 'arvud';
5Ms/Dt - hbr Dewarim 'Ja need
on sõnad', ld Deuteronoomium 'teine seadus'.
Kreeka keeles on viie Moose raamatu koondnimetuseks Pentateuchos, eesti keele tõlkes: Pentateuh, Viie kirjakeeriku raamat e. Viisraamat.
Münsteri Pentateuchi mudel, mis lähtub Erich Zengerist (saksa rooma-kat. teoloog *1939 - +2010) jagab Pentateuchi allikmaterjalid järgmiselt:
allikas 'JG' = mittepreesterlikud
tekstid (ca. 700 e. Kr.)
allikas
'D' = deuteronomistlikud tekstid (enne 567 e.
Kr.)
allikas 'P' = preesterlikud
tekstid (peale 520 e. Kr.)
Nendes allikates ühendatud tekstid on erineva vanusega ja komplitseeritud tekkelooga. Pentateuchi lõplik redaktsioon valmib hiljemalt 400 e.Kr. Selleks ajaks on samaarlased Jeruusalema keskpühamust eraldunud olles VT-st ainult Pentateuchi pühakirjana omaksvotnud.
Traditsioonilises juudi käsitluses hõlmab Toora 613 eeskirja: 248 käsku
ja 365 keeldu.
Sotsiaalne-usuline partei. Saab alguse 2.saj. keskel e.Kr. Nende jaoks oli oluline Moosese käskude võimalikult täpne täitmine. UT-s on neist saanud silmakirjalikkuse võrdkuju. Eesti keelde on tulnud siit väljend variserlik=silmakirjalik.
Frankincense Sacra e. Boswellia
Sacra
Viirukipuu vaik, religioosses kasutuses lõhnarohi või
siis üks osa lõhnarohtude koostises.
Heade lõhnarohtude
põletamine/ohverdamine religioossetes rituaalides on igivana tava
paljude rahvaste juures (Egiptus, Babüloonia, Assüüria, Foiniikia, Hiina,
Korea, Jaapan,…). Egiptusest pärinevad vanimad teated 2494 – 2345 e.Kr.
Lõhnarohud leiavad kasutamist kristluses, judaismis,budismis, taoismis,
hinduismis, paganlikes riitustes,..
Iisraelis on healõhnaliste
suitsutusrohtude põletamine üks preestrite ülesannetest. Seda on
kästud teha igal hommikul /1Sm 2:28, 2Ms 30:7/.
On antud täpsed eeskirjad suitsutusrohu valmistamiseks. See peab
sisaldama lõhnavat vaiku, teokarpe ja galbanit (kleepuv vaigune mahl)
- healõhnalisi aineid ja puhast viirukit võrdsetes osades. Issandale
kuuluvana olgu see sulle püha! /2Mo 30: 34-35.37/. Samas on viiruki erilist, meeldivat lõhna eraldi toodud
esile Ülemlaulus /Ül 3:6/.
Sümboolselt nähakse viirukis ohvrit ja palveid, mis healõhnaliselt
tõusevad üles taeva poole. Olgu mu palve suitsutusohvriks su palge ees
/Ps 141:2/. Ilm 4:8 on kuldkausid täis suitsutusrohte
– need on pühade palved. Iisraelis oli hea või halb maitse sümboliks heale
või jumalatule elule. Templi pühamu täidetud healõhnalise magusa lõhnaga
pidi selle tegema meelepäraseks Jumalale ja sümboliseerima elu, milleks
Iisraeli rahvas oli kutsutud..
Jeesust vaatama tulnud kolme
Idamaa targa andide hulgas on üheks anniks viiruk, sümbol Jeesusest kui
tulevasest kogu maailma ülempreestrist.
Viiruk leiab ka praegu
kasutamist nii ortodoksi kui katoliku kirikus, osaliselt
anglikaani ja luterlikes kirikutes.
Värvide sümboolika on üks universaalsemaid olles leidnud kasutuse
mütoloogias, liturgias, heraldikas, alkeemias, kunstis ja kirjanduses.
Nii nagu kogu sümboolikas on ka värvide tähenduse mõistmises palju
erinevaid arusaamu, mõned neist risti vastupidised. Jaapanis
tähistab valge värv leina ja surma, Hiinas lisaks veel
vanadust, sügist, lääne ilmakaart, õnnetust; (selle vastandina
aga ka neitsilikkust ja puhtust).
Vanas Egiptuses tähistati mõisteid
värv ja olemus ühe ja sama sõnaga. Kui jumalast rääkides öeldakse, et tema
värvi ei tunta, siis tähendab see seda, et tema olemus on mõõtmatu ja
seletamatu.
Vana-Pärsias eraldati värvidega kolme rahvaklassi: preestrid - valge;
sõjamehed - punane või kirju; põlluharijad-karjakasvatjad - tumesinine.
Erinevate rahvaste juures on neli värvi sümboliseerinud nelja
taevasuunda.
Neli Tooras antud kultusvärvi: hele sarlakpunane,
tume purpurpunane, purpursinine (purpurviolett) ja valge.
Kristliku sümbolina: alandus, patukahetsus ja selleks valmisolek, ihu surm ja hinge surematus.
Varakristl.bütsants: askeetide rõivas, surnud askeedid.
Tistertslaste ordu rüü värv.
Päikese, kulla, suve värv, elustav ja puhastav värv.
Kreeka mütoloogias peajumala Zeusi ja päikesejumala Apolloni värv. Vana-Hiinas Qingi dünastia ajal (1644 - 1911) tohtis ainult keiser kollast rüüd kanda.
Kristliku sümbolina: kuldkollane - pühadus, jumalikkus, avaldatud tõde, aurüü. Varases kristluses tähistas kollane au, headust, viljakust.
Varakristl.bütsants: valgus (asendus kullale), pühapaiste
freskodel.
Negatiivne tähendus: tuhm- või kahvatukollane
- patukahetsusvärv (määritud kollane), surm, väärusk, reetmine,
pettus, silmakirjalikkus ja kadedus (kollakasroheline); tähistab
uhkust, allakäiku, kadedust, abielurikkumist, reetmist, samuti
lutsiferlikku väävlit ja põrgutuld. Nii on äraandjat Juudast sageli
kujutatud määrdunud kollases rüüs . Keskajal sunniti
ketsereid kollast rüüd kandma. Inkvisitsiooni
poolt hereetikute põletamisel tähistas kollane rüü, et nad on
reetnud Jumala.
Mõnes kohas määriti keskajal kurjategijate ja reeturite uksed kollase värviga. Katkuaegadel kasutati kollast risti nakkusohtlike piirkondade t&histamiseks ja sellest on kujunenud tava kasutada kollast nakkushaiguste tähistamiseks. Tänapaeval on kollane eelkõige hoiatav värv; samuti määratletakse kollasega kahtlasi tegevusi ja madalat taset, nt "kollane ajakirjandus".
Enamuses kultuurides seostatakse päikesega. Alkeemias loeti kulda tahkunud päikesevalguseks.
Allumata muutumisele, sümboliseerib kuld kristlastel igavest elu ja usku ning eelkõige Kristust kui päikest ja maailma valgust.
Varakristl. bütsants: jumalik valgus, päike, täiuslikkus.
Sümboliseerides jumalikku valgust leiab rohket kasutamist ikonograafias maalide ja ikoonide taustana.
Negatiivne tähendus: tants kuldvasika kui ebajumala ümber /2 Ms 32:19/, luksuse, ahnuse ja moraalse rikutuse sümbol.
Nagu valge, nii on ka must värvide puudumine või nende summa. Kui valge kujutab sümboolselt valguse ühtsust, siis must on selle eitus.
Üldsümbolina on must tõsiduse, õpetatuse, väärikuse, püsivuse ja kannatlikkuse värv.
Lippudel tähistab must isamaad, ohvrimeelsust, surma vabaduse
eest.
Jaapanis tähistab must suursugusust ja
au.
Varakristl.bütsants: enesealandus (humilitas), patukahetsus,
liha suretamine, maailmast ärapöördumine, ebamaisus (must Madonna).
Keskajal tähendas maailma edevuse, tühisuse ja luksuse ärasalgamist. Sellest lähtudes oli kasutuses preestrite ja benediktiini ning augustiini munkade rüü värvina.
Negatiivne tähendus: pimedus, ürgkaos, eitus, lein, õnnetus, deemonid, surm, surnute asupaik, Saatan ja tema inglid, karistuspaik, must maagia, mereröövlite must lipp on märgiks ohust ja anarhiast.
Musta tunti surma ja allilma sümbolina juba enne ristiusu tekkimist. Paganlikuks tavaks oli ohverdada must loom, et leida lepitust allilma jumalatega.
Hiinas tähistas must põhja ilmakaart. Indias elavatel Pärsia parsistidel oli põhi kurjade deemonite elupaik.
Must kui leinavarv on ülevõetud kreeklastelt ja roomlastelt olles kasutusel tänapäevani. Samas on mustas kui leinavärvis ka lootuse sõnum - läbi musta erinevate varjundite viib tee ülestõusmise valgusesse.
Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: Tuhkapäev (alternatiivina kasutusel violett); Suur Reede; Vaikne Laupaev; Surnutepüha e. Igavikupühapaev (alternatiivina kasutusel valge); Palvepaev (alternatiivina violetsele).
Üldsümbolina sümboliseerib rõõmu, julgust, luksust, sõbralikkust,
kombelisust ja hiilgust.
Hiinas ja Jaapanis seostatakse oranzi
armastuse ja õnnega.
Budistide safranikarva oranzikas rüü osutab
sellele, et nad on andnud alandlikkuse ja loobumise tõotuse.
Antiigis ja keskajas sümboliseeris alandlikkust.
Varakristl.bütsants: maa, alandlikkus, tagasihoidlikkus, madalus, eremiitlus, askeetlus, maaga seotus (Ristija Johannes).
Kaputsiinlaste ordu rüü värv.
Üks üldtunnustatud lemmikvärvidest. Rauaoksiidina leidis kasutamist Euroopa koopamaalingutes ca 40 000 aastat tagasi. Neandertallased puistasid surnud üle punase värviga; ilmselt kui elu ja vere värviga.
Üldiselt nähakse punases värvis agressiivsust, elujõudu, väge. Sümboliseerib elu, tuld, vabadusvõitlust, noorust, ilu, õitsengut, kirge, rikkust, tervist, armastust, aga ka võitlust elu ja surma peale. Vanas Roomas värvisid võidukad väejuhid sõjajumal Marsi auks näod punase värviga. Briti mereväes on punane lipp kui kutse lahingusse kasutusel XVII sajandist. Punane lipp on olnud ja jäänud ülelüldiselt rahvusvahelise sotsialismi ja vasakpoolsete poliitiliste jõudude sümboliks. Seda kasutasid prantsuse kommunaarid 1871.a., revolutsioon Venemaal 1905-1917.a. Majakates ja valgusfoorides tähistab punane tuli ohtu ja keeldu. Vanas Hiinas püha, elustav värv. Rikkust jagava õnnejumala värv.
VT-s on punase lehma tuhk , millesse põletamise ajal on heidetud helepunast lõnga vägev rituaalne puhastusvahend /4ms 19:1-10/.
Prohvet Nahum kirjeldab Jumala sõdalasi:"Tema kangelaste kilbid on punased, sõjamehed ise on purpurpunaseis riideis " /Na 2:4/.
Kristliku sümbolina: Püha Vaim, Nelipühi tuli, Kristuse kannatus, Kolgatal valatud veri , armastus, usk, ohvrimeelsus, usuinnukus, kannatus, martüürium, tugevus, õilsameelsus, vägi, auväärsus, kohkumatus, preesterlik võim.
Varakristl.bütsants: valitsejate värv ( asendus purpurile), pühakud, märtrid, armastus (peigmees), maine elevus (Anna riietus).
Kristlikus ikonograafias kannab Jumal Isa sageli punast ülerüüd piiritu
väe ja armastuse märgina.
Punane, tugevalt lõhnav roos sümboliseerib
Kristuse verd, selle lõhn siit lähtuvat õnnistust usklike
jaoks.
Veripunane moon süboliseerib Kristuse kannatusi ja
surmaund.
Jumalaema on sageli riietatud punasesse mantlisse
(inimlikkuse sümbol) ja sinisesse kleiti (jumalikkuse sümbol, kuna ta on
kandnud endas Jumala Poega). Rubljovi "Kolmainsuse" keskmise isiku
purpurne rüü ja sinine mantel rõhutavad omakorda Kristuse inimlikkust,
ohverdust ja jumalikkust.
Keskaja mosaiikidel on mõnikord head inglid
kujutatud punastena , kurjad inglid sinistena.
Negatiivne tahendus: veri, patt (Eeva rüü värv ülestõusmises),
puhastustuli, põrgu tulelõõm, vägivald, egoism, vihkamine,
talitsematu kirg, julmus, ehtimishimu, lutsiferlik
uhkus , edevus.
Prohvet Jesaja küsib oma nägemuses :" Kes see
on, kes tuleb Edomist, erepunaste riietega Bosrast,..." /Js 63:
1
Siin sümboliseerib punane rüü Jumala kättemaksu, sest
tema kuuel on Jumalale vastuhakkajate veri.
VT-s riietuvad pahelised naised armastajate juurdemeelitamiseks
punasesse /Jr 4:30/
Johannese Ilmutuse raamatus
istub naine, Suur Paabel, seitsmepäise erepunase metsalise
seljas ja ta on rüütatud purpurpunasesse ja helepunasesse /Ilm 17:
3-4/
Alates XIV-st sajandist kujutatakse reetur Juudast sageli punapeana.
Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: 1. ja 2. Nelipüha;
Usupuhastuspüha (31.oktoober); Esimärter Stefanose paev; Hingedepäev
(alternatiivina valgele); Pühakutepäev (1. november)(alternatiivina
valgele); Süütalastepäev (28. detsember); apostlite ja evangelistide
päevad.
Vanas Iisraelis oli purpur tuntud nii jumaliku kui maise võimu väljendamiseks. Seda kasutati kogudusetelgi eeriide ja ülempreestri rõivaste valmistamisel /2Ms 28:2-5.31.36; 2Aj 3:14/ Saalomoni troon oli sellega polsterdatud /Ul 3:10/.
Taaniel saab kuningliku tunnustusena purpurrüü ja kuldse keti /Tn 5:29/
Purpur on Vanas Testamendis ka üldise heaolu ja jõukuse sumbol. Op 31:22 on purpurrõivad jõuka naise seljas. Uues Testamendis, Luuka evangeeliumis, on prassiv rikas mees purpurisse ja peenesse linasesse rõivastatud /Lk 16:19/.
Ilmutuse raamatus on naine, suur hoor, riietatud purpurpunasesse, mis viitab temale kui valitsejannale, olgugi et vaid jumalatute üle /Ilm 17:4/.
Varakristl.bütsants: (Osaliselt enam punaka varjundiga, osaliselt
enam violetse varjundiga). Kuninglik ja preesterlik võim, Jumal
Isa, Kristuse ja keisri värv (teatud aegades tohtis ainult
keiser purpurit kanda), õiglus, tõde, alandlikkus, valmisolek
patukahetsuseks, Maarja ja tema eelkäijate värv, seaduselaeka
katte värv, baldahhiinide värv.
Maalidel kannab Kristus
purpurmantlit peale ülestõusmist; mõnikord, kui Kristus-Kuningas, ka
ristil.
Erepunane kardinali purpur tähistab auväärsust; verepunases
toonis valmisolekut martüüriumiks.
Negatiivne tähendus:
märtrite veri, martüürium, Kristusele selga antud mantel tema pilkamiseks
enne ristilöömist.
Üldsümbolina: lootus, elu, kasv, küllus, õitseng, stabiilsus, uue
elu tärkamine.
Egiptuse jumalat Osirist on kujutatud
rohelisena. Prohvetite värv islamis.
Kristlik sümboolika näeb rohelist värvi võrdsel kaugusel taeva sinisest ja põrgu tulipunasest. Sellisena on roheline vahendav, rahustav, värskendav, inimlik värv, ülestõusmise lootuse värv.
Varakristl.bütsants: maa, Paradiisi taimestik, lootus Paradiisile , ülestousmine ( loodus kevadel, inimene igavikus), maaga seotus (Ristija Johannes, prohvetid).
Keskajal: Kolmainsus, epifaania. Evangelist Johannese rüü värv.
Kristuse risti, kui lootuse märki on kujutatud rohelisena. Graali
on kujutatud smaragdrohelisena.
Johannese Ilmutuses 4:3
kirjeldatud Jumala trooni ümber olev vikerkaar sarnaneb smaragdiga.
Negatiivne tähendus: sõnakuulmatuse, kergemeelsuse, kogenematuse värv. Seal, kus Kuradit rohelisena kujutatakse on ta jäänud antiiksete loodusjumalate värvidesse.
Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: Suurem osa kirikuaastast alates 2-st pühapäevast pärast Kolmainupüha kuni Tuhkapäevani.
Taevalaotuse, mere ja vee värv. Vaieldamatult kõige sügavamana (ka kõige külmemana) väljendab sinine läbipaistvust, mis peitub vees, õhus, kristallis. Sümbol kõige vaimse jaoks; häälestab enamus inimesi järelmõtlikkusele.
Egiptuse jumala Amun'i juures tähistab sinine värv tema kuulumist kosmiliste jõudude hulka. Teised Egiptuse jumalad kannavad sinist parukat ja habet. Germaani jumala Odini mantel on sinine.
Heraldikas tähistab sinine taevalikku tarkust ja kuninglikkust.
Kristliku sümbolina: taevas, taevane tõde, ilmutus, tarkus, igavik, usk, ustavus, kasinus, vagadus, laitmatu nimi, suuremeelsus, rahu, sisemine kaemus, Jumalaema Neitsi Maarja värv.
Varakristl.bütsants - taevas, taevane igatsus, igavik, vesi.
Eelkõige taevase värvina ja seetõttu ka domineerivana keskaegsetel
vitraazidel ta otsekui dematerialiseerib vorme, neelates need endasse.
Sinine juhib vaimu usu teele, olles selle tee sümboliks. Sinisel värvil on
sissepoole suunatud diskreetne iseloom, mis väljendab vaikset
alandlikkust. Sügavamad toonid rõhutavad avarust lõpmatuse suunas. Taeva
ja maa vastasseisus moodustavad sinine ja valge (taevased toonid) liidu
punase ja rohelise (maised toonid) vastu.
Neitsi Maarjale omistatud
värvidena väljendavad sinine ja valge vabanenud hinge loobumist maailmast
ja lendamist Jumala poole. Jumaliku elu müsteeriumi märgina domineerib
ikonograafias tumesinine värvus.
Maalidel kannavad nii Kristus kui ka neitsi Maarja sinist mantlit - Kristus maapealse tegutsemise ajal ja Maarja Kristuslast süles hoides. Neitsi Maarjat nimetavad poeedid "siniseks liiliaks" /WEB/
Negatiivne tähendus - keskaja mosaiikidel on mõnikord head inglid
kujutatud punastena , kurjad inglid sinistena. Vanas Hiinas on
deemonite ja vaimude näod kujutatud sinistena.
Võib mõista, kas siis kui 'mitte veel värv' või siis 'kõikide värvide ühendus' . Sümboliseerib kas siis midagi, mida ei ole veel mõjutatud, algset olukorda paradiisis, või siis lõppeesmärgi saavutanud puhastunud inimest.
Valge või värvimata riie kuulub paljudes kultuurides preestri rõivaste juurde kui puhtuse ja tõe sümbol. Pythagoras soovitas pühade hümnide lauljatel valgeid rõivaid kanda.
Üldsümbolina: rahu, leppimise, hea tahte, absoluutse vaikuse märk.
Kristliku sümbolina: rõõm, tänu, puhtus, valgus, valgustatus, Kristuse ülestõusmine.
Varakristl.bütsants: valgus (= kuld), kirgastunud Kristus (teofaania), nimbused , puhtus, õndsad, pühad (varakristl.), kirikuisade preestrirüü, paradiis.
Püha Vaimu kujutatakse valge tuvina. Vastristitud kristlased kannavad valget rõivast; samuti on õndsate hinged kujutatud valgetes rüüdes. Paavsti juures sümboliseerib valge kirgastumist,aulisust, taevateed.
Negatiivne tahendus: kahvatumine surmas, vaime nähakse paljudes kultuurides valgete kujudena.
Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: 1.
Advendipühapäeval (alternatiivina violetsele); Püha Jõuluõhtu; 1. ja
2. Jõulupüha; Vana-aastaõhtu (alternatiivina
violett); Uusaastapäev; 2. pühapäev parast
Jõulupüha; Kristuse ilmumise e. Kolmekuningapäev; 1. pühapäev
pärast Kolmekuningapäeva; Kristuse kirgastamispüha (viimane pühapäev
pärast Ilmumispüha või 6. august); Kristuse
Ülestõusmispüha; Hingedepäev (alternatiivina punane); Ristija
Johannese sünnipäev e. Jaanipaev (24. juuni); Issanda
templissetoomispäev e. Küünlapäev (2. veebruar); Issanda
kuulutamispäev e. Paastumaarjapäev (25. marts); Pühakutepäev (1.
november)(alternatiivina kasutusel punane).
Varases kristluses tähistas alandust, tugevat seotust ja kurvastust.
Kristliku sümbolina: vaikimise ja endassesüvenemise värv,
ettevalmistuse, paastu ja meeleparanduse värv.
Violetsesse toogasse
rüütatud ingel kehastas preesterluse müsteeriumi.
Varakristl.bütsants: usu tunnistamine
Negatiivne tähendus: luksus, hetäärid.
Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: Advendiaeg (1.
advendipuhapäeval, alternatiivina kasutusel valge; 2-4 pühapäev
violett); Tuhkapäev ( alternatiivina mustale); Ülestousmispühade
eelne paastuaeg; Palmipuudepüha; Suur Neljapäev; Vana-aasta
õhtu (alternatiivina valgele); Palvepäev (alternatiivina must).
(kr ΧPIΣTΟΣ)
Monogramm kahest esimesest tähest Kristuse nimes kreeka keeles.