VÄIKE SÕNARAAMAT


AO
aamen
absolutsioon
adiaaforid
Agnus Dei
Ahasveerus
apostel
apsiid
assessor

basiilika

dogma

epifaania

halleluuja
hamartioloogia

ICHTHYS
iisop
indulgents
Inimese Poeg
INRI

Jeesus Kristus
Jehoova
jünger

kardinaalvoorus
konsistoorium
kooriruum
köster
Kyrie

leegion

Messias
monofüsiidid
mürr

nasiir

oblaat

paaasapüha
patt
portikus
predestinatsioon
purgatoorium
rabi
rist

saduserid
sakrament
surmapatt

SÜMBOLID




Toora

variserid
viiruk

XP

AO


Α -- Ω

Kreeka tähestikus esimene ja viimane täht. Koos kirjutatuna sümboliseerivad kõiksust.  Kristus ütleb Ilmutuseraamatus enda kohta (Ilm 21:6): 'Mina olen A ja O, algus ja ots'.

aamen 

(hbr  amen)

See on kindlasti  tõsi.

absolutsioon

(ld absolutio ´õigeks-, vabaksmõistmine´)

Absolutsioon e  armukuulutus  on üks osa pihitalituses. Pihitalitus luterlikus kirikus saab toimuda kahel viisil - kas üldpihina või erapihina.

1. Armukuulutus üldpihi osana.
Siin, koguduse jumalateenistuse pihitalituse osas,  kogudus ühiselt tunnistab Jumala ees oma patud ja üleastumised, lõpetades oma tunnistuse palvega, et Issand nende peale halastaks. Seejärel  liturg-õpetaja kuulutab  kogudusele tervikuna pattude andeksandmist Jumala  (Isa ja Poja ja Püha Vaimu)  nimes.
2. Armukuulutus erapihi osana.
Inimene tundes sügavat muret oma südame olukorra pärast  pöördub individuaalselt pihiisa poole  -> vt  Võtmete meelevald/Piht

adiaaforid

(kr 'neutraalne')  

Kristlikus eetikas asjad ning peamiselt toimingud, mis moraalselt ja religioosselt  iseenesest ei ole  kõlblad ega kõlblusvastased, kohustuslikud ega ka keelatud. Siia hulka kuuluvad pühapildid,  ilmalikud lõbud ( tants, ehtimine, ...), suitsetamine, alkoholi tarvitamine,...  Inimene peab ise langetama  siin oma otsuse. Samas ei sõltu neist aga otseselt inimese hinge õndsus.
Adfiaaforide tülis 1548.a. vaieldi katoliku tavade alleshoimise või neist loobumise üle luterliku kiriku kultuses ja kiriku korralduses. 1861.a. vallandus tuli Hamburgi pietistide ja ortodokside vahel mängudele, tantsule ja teatrile hinnangute andmise osas.

Agnus Dei

    Agnus Dei

        Jumala Tall.  
'Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu', ütleb Ristija Johannes  /Jh1:29/. 

Võrdlus tuleneb VT-st  prohvet Jesaja raamatust (Js 53:7), kus tall on metafooriks süüta kannatavale sulasele.  Kristus lüüakse risti Suurel Reedel, vahetult Paasapühadele eelneval  päeval, mil Juutide poolt   ohverdatakse nende pühade juurde kuuluv tall, paasatall. 
Varakristlikus ikonograafias saab tall koos halo ja ristiga sümboliks Kristusele kui Jumala Tallele, kes on ohvriks saanud kogu maailma eest. Konstantinoopoli kirikukogul a. 692 otsustati, et talle kujund kui Kristuse sümbol  asendatakse inimkujutisega. Lääne kirikus selle kasutamine aga jätkus.

Hostia  e. armulaualeib tuleneb ladina keelsest sõnast hostia, ohvriloom. Ida-Ortodoksi kirikus kannab pühitsetav armulaualeiva osa  nimetust tall
Lauluna lauldakse Agnus Dei'd  liturgia osana erinevates kirikutes. EELK lauluraamatus laul nr. 222.

Ahasveerus

(Matathias, Buttadaeus, Paul, Isaac, ..) Igavene rändav juut, Kristuse kaasaegne, kes ei saa surra, vaid peab rahu leidmata rändama maailmas kuni Kristuse taastulemiseni. Kujund raske ja mõtlematu patu tagajärgedest.

Kõige varasem ülestahendus legendist pärineb vanast inglise kroonikast a. 1228. Siin on igavese juudi nimeks Joosep. Kõige hiljem 17.saj. saab ta omale üldlevinud nimeks Ahasveerus.
Legendi piibelliku alusena nähakse Jeesuse sõnu Mt 16:28, kus Jeesus ütleb: " On mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma."

Legend räägib: Kui Jeesus oli kandmas oma rasket risti Pilaatuse kohtukojast Kolgata mäele, siis Ahasveerus, kes on Pilatuse teenistuses väravavahina, lööb Jeesust ja pilkab teda, et ta kõnnib nii aeglaselt. Kristus omakorda vastab ülbele värvavavahile, et ta peab teda ootama tema tagasitulekuni s.t. tema teise tulekuni siia maailma.
Legendi teistes versioonides on Ahasveerus juutide ülemkohtu ametnik või kingsepp, kes ei luba Jeesusel oma maja ees peatuda ja puhata vaid sunnib teda:" Mine kiiremini, Jeesus! Mine kiiremini! Miks sa viivitad!" Jeesus vastab talle: " Mina saan puhkama aga sina saad saad kõndima kuni viimse päevani."

apostel

 (kr  saadik, lähetatu

Jeesuse poolt vahetult kutsutud ja  jüngrite hulgast valitud 12 erivolituste ja ülesannnetega saadikut, tema lähimad kaastöölised. Hiljem kannab ka  Paulus nimetust apostel.

apsiid

(kr hapsis 'võlv, ümarus', ld apsis)  

Poolringikujuline või hulknurkne hoone põhiplaanist väljaulatuv ehitise osa. Enamasti võlvitud laega. 

Apsiid oli tuntud juba neoliitikumis  (ca 5000 - 1800 e.Kr.).
Antiikajal ehitati apsiide templitele ja rooma basiilikatele. Apsiidi paigutati tavaliselt jumalakujud või muud raidkujud.

Keskajal hakati apsiidi vanarooma arhitektuuri eeskujul laialdaselt kasutama kirikuarhitektuuris. Romaani kirikutel ehitati apsiid tavaliselt poolringjas, gooti kirikutel hulknurkne.
Tavaliselt paikneb apsiidis kõrgvaimuliku istekoht, presbüteerium või altar ja see asetseb kiriku idaotsas. On ka külglöövile ja ristlöövile ehitatud apsiide.
Saksamaal on tihti suurematel kirikutel ka teine, läänepoolne apsiid.

Hulknurkset, kooriga ruumiterviku moodustavat gooti apsiidi nimetatakse ka koorilõpmikuks  (näiteks Tallinna Toomkirikus).  /Vikipedia/

assessor

1. Tsiviil auaste tsaari Venemaal; kohtuniku assistent; noorem ametnik Oxfordi ülikoolis; ekspert, kes hindab omandi väärtust; täitevorgani liige Itaalia omavalitsuses.
2. EELK Konsistooriumi liige.

basiilika

(kr stoa basilikē  'kuninglik koda') 

 Pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotatud hoone tüüp, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akende rea ehk valgmiku. Juhul, kui need aknad puuduvad, on tegemist pseudobasiilikaga.

Vana-Kreekas oli basiilika  valitsushoone. Vana-Roomas kasutati basiilikat kui ehitusstiili kohtu- ja turuhoonete juures. Antiikbasiilika ühes otsas paiknes portikus ja teises apsiid , kus asus kohtuniku iste või jumala kuju.
Vanim sailinud basiilika on Rooma Basilica Porcia (184 eKr).

Rooma basiilikad said varakristlaste kogunemiskohtadeks. Hiljem muutus see hoonetüüp kirikute arhitektuuris valdavaks. Eriti suurejoonelised olid keskaegsed romaani ja gooti basiilikad.

Tüüpilises kirikubasiilikas asuvad apsiidi ja pikihoone vahel kooriruum ja risthoone ehk transept. Rist- ja pikihoone ristumiskohas moodustuva nelitise kohal asub kesktorn.

Tallinna Niguliste kirik on näide basiilikast.   /Vikipedia/

dogma

(kr dokeo 'mõtlema, arvama, ettekujutama')   -->  δόγμα  'dogma'

Sõna omab kreeka keeles kaks põhitähendust:
                                                                             1. see, mis näib olevat õige 
                                                                             2. millest mõeldakse, et see on tõde.

Algselt on see tähistanud filosoofide arvamust.

Dogma on autoriteedi poolt kehtestatud tõestuseta tõeks peetav juhtlause, seisukoht v. õpetus. Dogma on põhi aluseks ideoloogial v. uskumuste susteemil. Seda ei saa muuta ega kõrvale heita ilma kogu süsteemi või uskumust oluliselt mõjustamata.

Kiriku kontekstis on dogma  kiriku poolt defineeritud, Jumala ilmutusele põhinev religioosne tõde, usu teadmine,  milles ei kahelda, mida ei ole vaja tõestada, mida lihtsalt usutakse. See on tõde, millesse kõik usuvad, millesse kõikjal usutakse, mida alati on usutud.

Kristlikus kirikus on olnud dogmade kehtestamisel algseks autoriteediks oikumeenilised kirikukogud (Nikaia  a. 325, 787; Konstantinoopoli a. 381,553,680; Efesose a. 431; Kalchedoni  a. 451). Siia juurde võivad erinevad kristlikud kirikud  omada ka erinevaid dogmasid.Nii Ida- kui ka Lääne  kiriku jaoks ühised siduvad dogmad on vastuvõetud oikumeenilistel kirikukogudel (esimesed 7 kirikukogu).

Algsed dogmad sisalduvad oikumeenilistes usutunnistustes (apostellik-, Nikaia- ja Athanasiose usutunnistus). Kõik   usutunnistuste artiklid on dogmad - Kolmainsus, neitsist sünd, Kristuse ülestõusmine surnuist, kõigi surnute ülestõusmine, viimne kohus, ... 

Roomakatoliku kirikus on ka hilisemas ajas lisandunud uusi dogmasid. Siin on autoriteediks  Õpetusamet (koosneb paavstist ja juurde kuuluvatest piiskoppidest). Kõige hilisemad dogmad: paavsti ilmeksimatus (a. 1870), Neitsi Maarja ihulik taevaminek (a. 1950).     

Termin dogmaatika on leidnud kasutuse kui sünonüüm süstemaatilisele teoloogiale.

Kaasaja üldkeelekasutuses  kasutatakse mõistet dogma sagedasti vana, kivinenud tõekspidamise kohta, mis ei sobi enam õieti kokku uue aja nõuetega ja mida tegelikult oleks vaja muuta.

epifaania

(kr epiphaneia  'ilmumine')  

Jumala vahetu ilmumine inimesele.

halleluuja

Kiitke Issandat.

hamartioloogia

Õpetus patust.

I.H.S.

  (kr  Ι Η Σ Ο Υ Σ) - 1. Kolm esimest greeka tähte greeka keelsest nimest 'JESOUS'.
                                          2. Ladina keelne akronüüm 'Iesus Hominum Salvator'  - Jeesus Inimkonna Päästja.

ICHTHYS

 (kr  ΙΧΘΥΣ  = Ιησους Χριστóς Θεοῦ Υἱός Σωτήρ) - Jeesus Kristus Jumala Poeg Päästja. Kreeka keeles tähendab ihtys kala. Kala kui sümbolit Kristusest on kasutatud kristlaste poolt juba 1.saj lõpust.

iisop

(kr hussopos hbr ezob 'püha taim')

Igihaljas püsitaim pika õitsemise ajaga. Kasvab 0.6 - 1.0m kõrguseks, siruulatus ca 0.3m. õite värvus: valge, punane, roosa, sinakas-purpur.   Iisopi perekonda kuulub 10-12 liiki. Iisopi perekonna looduslikuks levialaks on Vahemeremaad ja Kesk-Aasia.

Kasutatakse VT-s  puhastamise  riituste juures /Ps 51:9, 4Ms 19:6, 3Ms 14:4.6.51, Hb 9:19/

Iisop kuulub juutide paasapüha riituste juurde /2Ms 12:22/.

UT-s ulatavad rooma sõdurid risti loodud Jeesusele äädikaga immutatud käsna iisopi roo otsas /Jh 19:29/.

Rooma katoliku kirik ja Ortodoksi kirik on adopteerinud iisopiga seotud tavad püha veega piserdamise näol puhastamise-  ja pühitsemise riituste juures.  Viimastel aegadel on pühitsetud veega piserdamise tava leidnud aga kasutamist ka Eesti luterlikus kirikus.

Ravimtaimena on iisop teeninud inimesi tuhanded aastad. Hipokrates kasutab iisopit bronhiidi ja pleuriidi vastu . Tänapaeva meditsiinis on teadlased avastanud rohkeid võimalusi iisopi kasutamiseks.
Suurepärane meetaim mesilaste jaoks. Lehed ja õied on leidnud kasutamist ka kulinaarias, kuid omab väga tugeva terav-kibeda maitse. Kasutusel  salatina, suppide juures, tee valmistamisel, likööride ja absintide juures. Vanad roomlased kasutasid iisopit rohu-veini valmistamisel, keskaja mungad leeme vürtsitamiseks.

Keskajal puistati iisopit põrandale ja riiulitele putukate tõrjeks. Majja ülesriputatud iisopi kimp pidi rahvauskumuses kaitsma kõige negatiivse energia sissetungimise eest.

indulgents

Patukustutuskiri kuulub katoliku kiriku õpetuse juurde. Patu andekssaamiseks tuleb patt kõigepealt äratunda, seejärel seda kahetseda, preestrile pihtida ja heastada. Indulgents kuulub patu heastamise osa juurde. Indulgentsi ostes omandati kellegi teise head teod oma tarbeks, et tasuda nendega meeleparandussakramendis preestri poolt määratud hüvitus. Patukustutust sai osta ka juba surnud, puhastustules viibivatele omastele, sõpradele. Indulgentside kattevaraks oli kiriku aare, mis moodustus Kristuse, jumalaema Maarja ja pühakute ülemäärastest headest tegudest.  See aare oli praktiliselt mõõtmatu ja lõpmatu. Paavsti käes ainsana olid selle varakambri võtmed. Kui veel 1300.a.  oli indulgentside jagamine erand, mis kuulutati välja üle 100 aasta, siis Lutheri ajaks oli sellest saanud kiriku tavaline praktika. See oli tähelepanuväärne maise tulu allikas kirikule.

Inimese Poeg,  Inimesepoeg 

(hbr ben ʾādām , aram  bar ʾĕnāš , kr  ho hyios tou anthrōpou)

Semiidi kõnepruugis ʾādām  tüüpiliselt tähistab inimsugu üldmõistena. Kui sellele lisada ben, siis tähendab see spetsiifiliselt inimeseks olemist, üksikut liiget inimsoost.

Kristuse inimeseks saamise läbi on jumalik ja inimlik taas ühendatud ja Uues Testamendis on Inimese Pojast  saanud Jumala sümbol.

Lk 18:31 ütleb Jeesus oma lähematele jüngritele, et prohvetid on kirjutanud Temast kui Inimese Pojast, kes Jeruusalemas peab kannatama ja surema. Kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud/Lk 24:44/.
Jeesus kui Inimese Poeg on siin tõotatud Messias.

Samas Tn 7:13 on öeldud 'Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane'. Siin on eelkõige siiski rõhutatud selle kellegi sarnasust inimesega, et teda eristada metsalistest. Samas on tema olemuses  selgelt tunda jumalikkust.
Sellele kirjeldusele  tuginevad Uue Testamendi eshatoloogilised nägemused Inimesepojast.

Kirikuisad alates Ignatiusest kuni Augustinuseni nägid fraasis 'Inimese Poeg' viidet inimlikule aspektile Jeesuse olemuses. 'Neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel /Js 7:14/.

Jeesus Kristus

( lad  J/Iesus   ; kr    Ἰησοῦς [Iēsous]  ; hbr vanem kuju  יְהוֹשֻׁעַ [Yĕhôšúa`] , hilisem lühendatud kuju   יֵשׁוּעַ [Yešua`]  ).

Algselt, heebrea keeles, tähendab ´Jumal päästab´.
 

Jeesuse ajal üsna levinud nimi juutide seas. Rooma-juudi ajaloolane Josephus oma töödes nimetab vähemalt 20 Jeesuse nimelist erinevat isikut.Teistest sama nime kandjatest eristab Maarja poega  pärinemine Naatsaretist – Jeesus naatsaretlane.


Olulise tähtsuse omab siia juurde lisatud nime teine osa, Kristus.

      Kristus

(algkuju beebrea keeles   מָשִׁיחַ      [māšîaḥ]  ´Messias´; sellest kreeka keele tõlge   Χριστός  [Khristós]  ;  lad  Christus )

Messias tähendab heebrea keeles ´salvitu, võitu ´.

 

Õliga võidmine oli antiikmaailmas laialt levinud religioosne tava. See tähendas üheaegselt nii puhastust, pühitsust kui austust. Vanas Testamendis kuulus salvimine kuningate ja preestrite/ülempreestrite ametisse seadmise juurde. Prohvetite (Jesaja, Jeremia, Miika, Malakia, Sakarja)  ennustuste järgi tuleb kord Taaveti soost Messias, kelle läbi saab osaks lunastus rahvale  ja kes valitseb Jumalale meelepärasel viisil, armus, tões ja õiguses.
Juutide ootuses peab Messias taastama Taaveti kuningriigi hiilguse ja suuruse.


Hilisemas  keelekasutuses saab mõiste Messias konkreetse sisu  ´Jumalast salvitu, kes on tulnud täitma prohveti ennustusi´. Kreeka/ladina vorm Kristus ühenduses Jeesuse nimega  on  eelkõige tiitel, mitte niivõrd lisanimi.

 

 Läbi ajaloo on esile astunud palju vale Messiaid, kuid ainult üks saab olla õige. Kristluses nähakse Jeesuses  prohvetiennustuste täitumist ja tõelise Messia saabumist. Lk 1:31 ütleb peaingel Gabriel Maarjale, et ta paneks pojale nimeks Jeesus. Jh 1:41 ütleb Andreas oma vennale Siimonale: «Me oleme leidnud Messia!» - see on tõlkes «Kristuse».

Juudid aga ootavad ikka veel Messiat.

 

I.N.R.I.  

(ld  Iesus Nazarenus, Rex Iudaeorum ) Jeesus Naatsaretist Juutide Kuningas. Tahvel sellise  heebrea, ladina ja kreeka  keelse tekstiga oli kinnitatud Jeesuse pea kohale tema risti külge/Jh 19:19/.

Jehoova

(hbr YHWH) -  Jumala nimi Vanas Testamendis. Kuna heebrea keeles kirjutati algselt välja ainult konsonandid jättes samas vokaalid märkimata, siis on nime õige hääldamine vaid oletuslik.
Kuni esimese templi hävitamiseni 586 e.Kr hääldati Jumala nime õigete vokaalidega. Kuid kusagil 3. saj.e.Kr. ei tohtinud Jumala nime enam valjusti nimetada ja selle asemel tuli öelda  Adonai - mu Isand.  Hiljem lisati tekstis nimele 'YHWH'  nimetuse  'Adonai ' vokaalid, mis peavad lugejale seda keeldu meenutama. Kui euroopa kristlikud õpetlased alustasid Piibli heebrea algteksti uurimist, siis ei saanud nad  aru, mida see tõeliselt tähendab  ja lugedes nime 'YHWH' Adonai vokaalidega said  häälduse 'YeHoWaH'
Ka viimases, 1999.a.,  eesti keelses tõlkes Jumala nimi  kujul 'YHWH' puudub olles asendatud ja tõlgitud Issand = mu Isand.
Mitmed varased kristlikud kreeka kirjanikud peavad õigeks häälduseks 'Jahveh'
 

jünger

Jeesuse esimesed lähimad õpilased, järelkäijad.  Lk 10:1 läkitab Jeesus välja 72  jüngrit.


kardinaalvoorus 

Seitse kardinaalvoorust:

Tarkus  ld superbia ; Mõõdukus  ld avaritia ; Vaprus  ld luxuria ;

Õiglus ld invidia ; Usk  ld gula ; Lootus ld ira ; Armastus ld socordia

                                                       vt --> 7 kardinaalvoorust                                                               

konsistoorium

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku valitsus. Tema president on peapiiskop. Liikmed valib kirikukogu. Ettepaneku liikmete kosseisu osas teeb peapiiskop. Konsistooriumi liikmed kannavad nimetust assessor. Tavapäraselt antakse igale assessorile juhtida mingi tegevusala. Konsistooriumi ülesandeks on igapäevase kirikuelu juhtimine ja samas ka Kirikukogu otsuste täideviimine.

koor e.kooriruum

(kr choros)   

Sakraalarhitektuuris kiriku idaosas olev ruum, kus asub peaaltar.
Kooriruum on tihti eraldatud pikihoonest võidukaarega ja koorivahevõre või letneriga. Kooriruum lõpeb sageli apsiidiga.
Kui eraldi kooriruumi kirikus ei ole, kasutatakse koorina lihtsalt pikihoone idaosa (nt Pirita kloostri kirikus).
Kui külglööve on pikendatud ümber koori, tekib kooriümbriskäik.
Romaani ajastul on eriti Saksamaal ehitatud ka kahe kooriga kirikuid; teine koor asub sel juhul pikihoone lääneotsas. Kooriruumi all asub romaani kirikutes sageli krüpt.                   /Vikipedia/

kukk

vt.  --> kikas

köster

( ld  custos   'hoidja, valvur')  

Algselt  kirikuteener (nim. ka sakristaaniks, kastellaaniks), kelle ülesandeks oli kirikuvara hoidmine, kiriku vaimuliku aitamine jumalateenistustes ja kirklikkudel ametitalitustel.

Eestis teotsesid köstrid juba katoliku ajal kirikute juures kirikuteenreina. Köstri kohustused keskajal pole päris selged, ilmselt valvas ta kirikuvara järele ja aitas kirikhärrat. Igatahes nõuti, et tegu oleks usaldusväärse ja väärika talupojaga.

Luterlikus kirikus olid köstrite ülesanded:  koguduse eeslaulja (kantor),  koguduse laulu juhatamine orelimänguga (organist), leeriõpetus, samuti koguduse kantseleitöö, kirikuõpetaja äraolekul jumalateenistuste pidamine, vastavalt vajadusele  kiriklikkude talituste (ristimise, matmise) toimetamine.

Lõplikult sai köstri amet kindla aluse Liivimaa maapäeva otsusega 1687, mille järgi igas kihelkonnas pidi ametisse pandama köster, kes oli ühtlasi kiriku juurde asutatava kooli (köstrikooli) õpetaja.

1697.a.  27.jaanuaril pandi Evert Peterson Hohlinger Ruhnu kiriku  köstriks. Samal päeval tehti kirikukonvendil järgmine otsus: "Köster peab kõigil pühapaevadel ja pühadel postilli (jutlustekogu) lugema, kui kirikuõpetaja on haige või ära sõitnud, samal viisil siis, kui kirikuõpetaja on surnud, ent nii, et ta 20- nädalase lugemise eest saab kirikuõpetajalt või tema naiselt tasuks ühe vaka (tallinna vakk 47.88 l) rukist".

1724 aastal asutati Karksisse köstri esimene ametikoht. Nõuti, et köster oskaks lugeda, tal pidi olema ka hea lauluhääl. Tema kohustuste hulka kuulus talupoegade laste õpetamine.

Nikolai I ajast pärinev kirikuseadus (1832.a.) ütleb, et õpetaja ja koguduse eestseisja, kelleks oli kohalik mõisnik, seavad köstri ametisse mehe, kes oskab lugeda ja kirjutada.

Oma ülalpidamiseks on köstril ametimaa . Kanepi kihelkonnas  1837.a. köstrile kuuluvad maad koosnesid nii kiriku- kui koolimaast; kirikumaad kui köstril, koolimaad kui kihelkonna koolipapal.

Köstriseisus on andnud terve rea väljapaistvaid Eesti  poliitika-  ja seltskonna tegelasi ja kirjanikke  - Käsu Hans, Jakobson, Jansen, Wuhner, Kampmann, Kurrik jt.

Ap.- Õigeusu kirikus köstriks e. salmilauljaks nimetatud  mittevaimulik  täidab jumalateenistuses mõningaid ülesandeid lugejana, liturgilistes osas lauldes ja laulukoori juhatades, on preestrile abiks kiriklikkude talituste ajal.

Kyrie  eléison

(kr Issand halasta)

Sagedasti kasutatav ja korratav fraas litaaniates. Ladina keeles: Domine miserere.

leegion

Rooma sõjavae üksus.  Leegioni standardsuurus Uue Testamendi ajal oli 6000 meest, millele võis lisanduda 120 meest ratsaväge. Aastal 23 AD oli Rooma riigil 25 leegioni.

Hõlmates tähelepanuväärselt suurt  arvu sõjamehi sai leegion sümboolse tähenduse väga suurest/lugematust hulgast. Uues Testamendis ütlevad deemonid endi kohta, et neid on leegion /Mk 5:10/. Mt 26:53  ütleb Jeesus:"Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa paluda, ja ta saadaks mu käsutusse praegu rohkem kui kaksteist leegionit ingleid? ".

Messias

(hbr mašíaḥ  'salvitu, võitu') 

Tõlgituna kreeka keelde  Χριστóς , ladinapäraselt Christus, eesti keeles  Kristus.
Jeesust peetakse kristluses Messiaks, kellest Jesaja raamat räägib.

monofüsiidid 

(kr  monos 'üks' ja physis 'olemus, loomus')

Halkedoni kirikukogu (451.a.) poolt võeti vastu  seisukoht, et Kristusel on kaks olemust: jumalik ja inimlik. Monofüsitism on seisukohal, et Kristusel ainult üks loomus; jumalik ja inimlik olemus on saanud üheks olemuseks.

Monofüsitism on õpetuslikuks aluseks Kopti-, Süüria-, Etioopia-, Eritrea-, Armeenia-, India Malankara Ortodoksi-Süüria kirikus. 

mürr 

myrr 

Commiphora myrrha  e. Balsamodendron myrrha

Mürripuu aromaatne vaik.
Kasutati , parfüümides, palsameerimisel, võidmisõlides, meditsiinis,…

VT-s räägitakse  mürrist kui hinnalisest lõhnainest /Ül 3:6/. Eraldi on mürri nimetatu ära kui püha võidmisõli koostisosa /2 Ms 30:23/.

Juutidel oli tava anda risti lööduile veini segatult mürriga, mis pidi vähendama tundlikkust valudele. Ka Jeesusele pakutakse seda /Mk 15:23/.
Nikodeemus toob kaasa Jeesuse ihu võidmiseks mürri ja aaloe segu  /Jh 19:39/.

Jeesust vaatama tulnud kolm  Idamaa tarka toovad Jeesusele kingituseks  kaasa  mürri  kui sümbolit Jeesuse eesseisvast ohvrisurmast.

nasiir

Jumalale erilise tõotuse andnud mees või naine. 4 Ms 6:1-21  järgi ei tohi ta oma nasiiripõlve päevil midagi süüa, mida toodetakse viinapuust, isegi mitte kivikesi ega kesti. Kõigil tema tõotatud nasiiripõlve päevil ei tohi habemenuga ta peast üle käia; seni kui aeg täis saab, milleks ta ennast Issandale on pühendanud, on ta püha: ta peab laskma juuksed peas pikaks kasvada. Ta ei tohi  minna surnukeha juurde. Kõigil oma nasiiripõlve päevil on ta Issandale pühitsetud!
Tõotuse aja lõppemisel tuli  algselt koguduse telgi ees, hiljem Jeruusalemma templis tuua ohver ja pügada pea paljaks  templi värava juures. Pügatud juuksed põletati ohvrialtari tules. Templi hävimisega 70 pKr kaob võimalus nasiiri tõotust teha.
Nasiiripõlve pikkus jäeti tõotuse andja enda otsustada. See võis hõlmata kogu elu, kuid võis ka kesta vaid teatud ajaperioodi. Talmudi traditsioonis oli pühendumise ajaks tavaliselt 30 päeva, kuid mõnikord võis see kesta ka 2x30 või 100 päeva.
Vanas Testamendis on kohtumõistja-vägilane Simson ja prohvet Samuel nasiirid. Uues Testamendis ei tohi  Ristija Johannes juua veini ega muid vägijooke.  Apostel Pauluse tõotus /Ap 18:18/ omab sarnasust nasiiri tõotusega, sest selle lõppedes ta laseb oma pea paljaks pügada Kenkreas.  Ap 21:24 on Paulus Jeruusalemma templis koos 4 mehega, kellede tõotuse aeg lõpeb.

oblaat, hostia

  -  armulaualeib.

          oblaat

Hostia sümboliseerib Pühas Õhtusöömaajas Kristuse ihu. Luterliku kiriku jumalateenistuses on see Kristuse reaalse ligioleku ja armu märk, milles on Püha Vaimu osadus ja Kristuse vägi.
Katoliku kiriku missas tunnistatakse leiva olemuslikku muutumist tõeliseks Kristuse ihuks, ilma, et väline vorm muutuks (transsubstantsioon; 1215.a. kanoniseeritud ametliku dogmana). Muutumise hetkel helistatakse altaris  kolm korda kella. Kui  muutus on toimunud, siis jääbki oblaat tõeliseks Kristuse ihuks. Lähtudes anni pühadusest hoitakse missa lõppedes katoliku kirikus pühitsetud armulaualeiba erilises kunstilise kujundusega pühitsetud nõus, monstransis.
Lääne kirikus kasutatakse hapendamata armulaualeiba, Ida kirikus hapendatud armulaualeiba.

Paljudes vabakogudustes on armulaua osaduses kasutatav leib lihtsalt mälestuse ja osaduse märgiks.

Paasapüha

(hbr   pāsaḥ  'mööda minema v. kaitsma' ;  pesaḥ   'paasapüha')
Tuntud on ka nimed  Chag Ha-matzot 'Hapnemata leibade püha', Z’man Cheiruteinu  'Vabanemise aeg'  ja  Chag Ha-aviv  'Kevadpüha'. 

Paasapüha 2016  - 22. aprill ; Suur Reede 2016 - 25.aprill


Paasapüha omab juutide jaoks erilise tähenduse. See  on seatud VT-s (2 Mo 12:1 jj)  ja seda on kästud pidada sugupõlvede kaupa igavese seadusena. Selles pühas meenutatakse juutide imelist pääsemist egiptuse vangipõlvest ja Jumala otsust valida Iisraeli rahvas välja teiste rahvaste seast oma rahvana.

Paasapüha on Gregoriuse kalendri suhtes liikuv püha. Juudi kalender on seotud nii kuu- kui päikesetsükliga. Kuid arvestatakse siin kuu järgi ja aastaid päikese järgi.  Paasapüha peeti juutide aasta esimese kuu (Abib e. Nisan) täiskuu päeval. Meie kalendris vastab Nisani kuule märts/aprill. Judaismis päev algab päikeseloojanguga ja kestab järgmise päikeseloojanguni.
Nisanikuu 10. päeval valiti välja paasatall, mis pidi olema veatu, isane ja ühe aastane lamba- või kitsetall. Kristuse ajal ohverdati kõigepealt preestrite poolt  14-nda päeva pärastlõunal Jeruusalema templis rahva ühine paastall. Seejärel ohverdati templis iga perekonna või ühinenud seltskonna poolt oma paastall , mis võeti  koju kaasa. Josephuse teatel ohverdati Süüria kuberneri Cestius Galluse ajal (63-65 p.Kr.) paasapühadeks 256 500 lammast (vaieldakse selle arvu õigsuse üle, kuid isegi üks kümnendik sellest on veel tähelepanuväärselt suur).  Üleni küpsetatult söödi paasatall samal ööl koos kibedate rohtude ja hapnemata leivaga. Selle luid ei tohtinud murda ja midagi sellest ei tohtinud hommikuks ülejääda.  
'Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!' /2Mo 12:11/ 

Paasatalle verre kastetud iisopi kimbuga  märgistati ukse mõlemad piitjalad ja pealispuu märgiks, et Iisraeli rahvas sai hoitud egiptuse nuhtlustest. 

Paasapühale  järgneb vahetult  Hapnemata leibade püha.    Algselt on need olnud kaks erinevat püha, mis on hilisemas ajas üheks Paasapühaks kokkusulanud.
Püha  kestab Iisraelis ja reformimeelsete juutide jaoks 7 päeva; diasporaas ja konservatiivsete juutide jaoks 8 päeva.

Seoses nõudega, et  paasatall tuli ohverdada Jeruusalema templis, siis peale templi hävimist (70 p.Kr)  ei olnud võimalik  Paasapüha enam algsel kujul pidada.

Tänapäeval algavad  Paasapühad piduliku õhtusöögi, sederiga,  Nisani kuu  14-nda päeva loojangus s.o. 15 päeva alguses. Selles söömaajas nähakse ohvrit ning osadust Jumala ja inimese vahel. Söömaaja käigus selgitatakse selles sisalduvat rituaali ja meenutatakse õndsusloolisi sündmusi.

Sederi rituaali juurde kuuluvad 4 karikat veini. Nende tähendus on neljas tõotuses:  "ma viin teid välja", "ma vabastan teid", "ma lunastan teid"  ja  "ma võtan teid enesele rahvaks /2Mo 6:6-7/.

Ka sederi vaagnal olevad toidud on sümboolse tähendusega: 

Maror ja  Chazeret -  2 kibedat rohttaime, mis sümboliseerivad egiptuse vangipõlve kibedust.
Charoset - magus, pruun, sõmer pasta õuntest, pähklitest, maitseainetest ja veinist. Sümboliseerib savi, mida kasutati telliste valmistamisel. 
Karpas -  köögivili, tavapäraselt petersell; aga ka seller või keedukartul, mida kastetakse soolasesse vette (aśkenazi  tava), äädikasse (sefaradi tava)  või charosetti (vanem tava). 
Zeroa - küpsetatud lambatalle- või kitse kont. Sümboliseerib paasaohvrit, Jeruusalema  templis ohvriks toodud talle. 
Beitzah - kõvakskeedetud muna, sümboliseerib Jeruusalema templis toodud pidustuste ohvrit.
Matsa -  eraldi vaagen kolme  hapendamata paasaleivaga on märgiks, et juutidel oli ülikiire oma lahkumisega nii et ei olnud aega enam tainast hapendada. Paasapühade ajaks tuli igast kodust eemaldada  haputainas.

Paasapühal on otsene ajaline ja mõtteline seos Suure Neljapäeva ja Suure Reede sündmustega.
Olles juudid järgisid  Jeesus ja tema apostlid  Moosese seadust ning pidasid Paasapüha  söömaaega(Matt. 26:17-19). Juba järgmisel päeval suri Kristus ohvrina ristil. Ta  oli veatu. Tema luid ei tohtinud murda. Tema verega märgitutele on antud kaitse ja pääste.  
'Vaata see on Jumala Tall, kes maailma patud kannab!' /Jh 1:29/, Paasatall meie kõikide eest.

 patt

Vanas Testamendis on  patu kirjeldamiseks kasutatud üheksat erinevat väljendit, mis tähendavad: kuri/halb, midagi mis on vastuolus Jumala olemusega; patt/väärtegu, midagi, mis väärib karistust;  õel, midagi, mis on moraalselt vale; ülekohus, midagi, mis on loomuvastane, kõver, vildakas; korrarikkumine/üleastumine mässu tähenduses; süüdlane, kes on sooritanud väärteo; vankuma, eksiteele sattuma; ennast lahti kiskuma õigest autoriteedist; valesti arusaama, piltl.  joobnud olema.
(kr  αμαρτια [hamartia] ) - sõna-sõnalises tõlkes märgist möödalaskmine;  kreeka kirjanike kasutuses viga arusaamises; halb käitumine, kuri tegu. 

Teoloogilises käsitluses on patt eetiliselt halb käitumine/kuri tegu, milles on  eksiv üleastumine Jumala tahte vastu.
Patu konkreetne sisu kõige üldisemates joontes  avaldub eksimises ükskõik millise käsu vastu  kümnest käsust.  "Igaüks, kes pattu teeb, teeb ka seda, mis on käsu vastu; ja patt on see, mis on käsu vastu" /1Jh 3:4/.
Usus edasijõudnute juures fokusseerub tähelepanu Kristusest antud ühele käsule, suurele armastuskäsule. Kõike, mis satub sellega vastuollu tunnetatakse patuna.

Renessansi- ja barokiaegsetest allegooriatest on tuntud seitse surmapattu - uhkus/alpus, ahnus, lihahimu, kadedus, aplus, viha/raev, laiskus.   vt --> seitse surmapattu 

Patu läbi kannatab inimene ise ja sellega seotud kaainimesed alati kahju. Eeva ja Aadama patt nn. pärispatt e. algpatt viis inimese välja Paradiisist ja andis ta surma võimusesse. Asetatuna maailma elab inimene kõrvuti patuga kusjuures talle on igas päevas antud vabadus valida hea ja kurja vahel, patu tegemise või tegemata jätmise vahel. Vale valik kui  teo-patt on koormavaks süüks inimese inimese hingel seni kuni ta sellest vabaneb.

portikus

Hoone peasissekäigu ees paiknev sammaste ja frontooniga  hooneosa.


predestinatsioon

(lad prae destinatio  'ettemääratus') 

Predestinatsiooniõpetuse järgi on inimese elu ja saatus juba sünni hetkest alates ettemääratud.
Küsimuse üle vaieldakse, millisel määral ja kuidas see toimub.

Kristlikus teoloogias mõistetakse predestinatsiooni kui inimese saatuse, eriti tema õndsakssaamise v. hukatusse sattumise sõltumist Jumalast.

Asjade mõistmisel on siin peale vahepealsete seisukohtade olemas kaks äärmust:
1. Reformatoorses Kalvini õpetuses Jumal valib, keda ta tahab päästa, inimesel ei ole siin mingit osa. Tema head või kurjad teod ei ole  mitte niivõrd  tema otsus, kuivõrd tema saatuse tulemus. 
2. Arianismis inimene valib Jumala, et saada päästetud.  Seejuures rõhutatakse  inimese vaba tahte osa kõikides tema valikutes.

Piibellikus käsitluses  me näeme VT-s  ettemääratust Iisraeli rahva ja Aabrahami suhtes neile Jumalast antud tõotustes. Neile on tõotatud anda Palestiina  maa, sellest rahvast peab sündima  Jeesus kui Messias.  UT-s, Johannese Ilmutusraamatus, on kirjutatud, mis peab veel tulevikus sündima.

VIII sajandil Johannes Damaskusest formuleerib Ida kiriku mõtteviisi: Jumal juba eelnevalt tunneb ja teab, kes on väärilised ja määrab  nad ette olema päästetud.

Augustinus tunnistab inimese vaba tahet ilmalikes asjades, nii heades kui kurjades tegudes. Samas näeb ta  Jumala ettemääratust vaimulikes asjades, nii päästes kui langemises.

Luterlikes usutunnistuskirjades Augsburgi Usutunnistus näeb samuti inimese vaba tahet eelkõige ilmalike asjade teostamises; Jumala õiguse teostamiseks vajab inimene Püha Vaimu väge, mis teeb ta võimeliseks vaimulikes asjades õieti otsustama.

K. Barth õpetab, et kõik inimesed on nii valitud kui hukkamõistetud Kristuses, mis tähendab võimalust universaalseks päästeks kõikide jaoks.

Piiblit läbiv prohvetlik ja ilmutuslik sõnum tunnistab sellest, et Jumalal on tarkus äraarvata inimese, inimkonna ja kogu loodu saatus ka siis, kui kõik asjaosalised tegutsevad oma vabas tahtes. Jumala sekkumine sündmustesse ja maailma ajalukku on omakorda Jumala vaba tahe.

Kui ei oleks vaba tahet, siis ei oleks vajadust ka Suure Kohtupäeva jaoks inimese üle.

purgatoorium e. puhastustuli

(lad purgatorium  'puhastuspaik') 

Rooma katoliku doktriini järgi paik või olukord nende jaoks, kes on küll surnud Jumala armus, kuid kes ei ole puhastunud andeksantavatest pattudest või siis ei ole andnud piisavat hüvitist oma pattude eest. Enne taevasse saamist peavad nad saama puhastatud. Puhastustules veedetud aeg sõltub inimese heastamata pattude hulgast. See võib kesta mõnes tunnist kuni sajanditeni. Elavad saaavad lahkunuid aidata puhastustuld kiiremini läbida, tellides eespalveid ja hingemissasid, ostes patukahetsuskirju.

Idee algkuju leiame Platoni, Herakleides Pontikose (IV s. e.Kr.) jt. antiikautorite juures. Nad räägivad taeva Hadesest, kus peale surma hinged viibivad täpselt määratlemata aja, et liikuda siit edasi kõrgema eksistentsi tasandile või siis uuesti reinkarneeruda maa peale.

Kristliku kiriku käsitluses on ühe algallikana sellele mõttele toodud ära kirjakoht Apokrüüfidest , 2Mak 12:45, kus Juudas korraldab lepitusohvri oma patustanud sõjameeste eest. Samuti toetab seda Laatsaruse lugu (Lk 16:23-24), mis tõsi küll räägib hinge sattumisest juba Põrgu. 1Kr 3:15 räägib pääsemisest tule läbi.

Kiriku õpetuses on seda teemat käsitlenud ja sellele kuju andnud Origenes, Gregorius Nyssast, Cyprianus, St. Augustinus, Gregorius I, Petrus Lombardus, Aquino Thomas...
Idee purgatooriumist, kui füüsiliselt eksisteerivast paigast (nagu taevas ja põrgu), tõelise põletava tulega, on sündinud XII sajandis. Ametlikult on doktriin defineeritud Rooma katoliku kiriku poolt konsiilidel 1274, 1438-1445 ja 1545-1563.

Protestantlik kirik ei ole leidnud piisavat piibellikku alust selle omaksvõtmiseks. Ortodoksi kirik peab küll palveid lahkunute eest, kuid ei toeta mõtet ennast.

rabi

(hbr 'õpetaja') 

Religioosne õpetaja, judaismi vaimulik.
Tugineb heebrea sõna tüvel rab, mis tähendab suur, austatud. Vanas Testamendis kasutatakse rab  peamehe mõistes.
Esimestel sajanditel tähistas nimetus rabbi pigemini  lihtsalt härrasmeest. 
Religioosse õpetaja  tiitlina on aunimi rabban esmakordselt omistatud  200 p.Kr. Gamaliel Vanemale (elas 1.saj. esimesel poolel, Jeesuse ajal Suurkohtu liige, Pauluse õpetaja). Rabi kui õpetlane on Talmudi põhjalik tundja. Tehakse vahet Iisraeli ja Babüloonia õpetlaste vahel. Vaid esimesed võivad kanda nimetust rabbi, teised rab. Talmudi rabi pühendas oma aja Piibli ja juudi seaduste tundmaõppimisele. Ta oli puhtalt õpetlane.
Keskajal saab rabist kogukonna õpetaja, jutlustaja, vaimne liider. Tal tuleb sageli kohtunikuna anda oma otsus ka tsiviil-tüliküsimustes juudi seaduste põhjal.  14.sajandil makstakse talle palka kogukonna poolt. Tunduvalt hiljem, 19.sajandil, saavad tema otsesteks ülesanneteks koguduse juhtimine ühises palves, inimeste õnnistamine, laulatustalitused, matused,..  

Eraldatakse nelja astet rabi aunimetuses: rab, "meister, õpetaja", kõige madalam; rabbi, "mu õpetaja", ; rabban meie õpetaja ; rabboni, "mu isand, mu suur õpetaja", ülim austus.
Uue Testamendi kontekstis on Jeesus kui rabi eelkõige oma järgijate juht ja õpetaja selle mõiste üldtähenduses.

Tänapäeval on rabi judaismi vaimulik, kes on saanud vastava väljaõppe ja kes on ordineeritud kogudusele vaimulike tõdede õpetamiseks ja  vaimulikuks teenimiseks. Tsiviil tüliküsimused on antud riigi kohtute meelevalda.  Naiste ordineerimine on lubatud, väljaarvatud ortodoksne juutlus.

rist

-  on igivana sümbol. Me kohtame risti sümbolit  juba eelajaloolistes  Lääne - Euroopa  koobastes. Neist leitud   _1   sümboli vanust hinnatakse ca 10 000-20 000 aastat. Sümbol   rist_2  on tavapärane kalju joonistustel. Ratasristi ja risti teised variatsioonid olid tuntud Vana-Egiptuses, Hiinas, Kolumbuse eelses Ameerikas, Lähis-Idas. Skandinaavias on ratasrist Odini märk.

Kõige algsemas tähenduses nähakse ristis nelja ilmakaare tähistust, ratasristis päikese teekonda. Ristis lõikuvad taeva ja maa joon moodustades kosmilise tsentrumi; samas jääb siia keskele ka inimene.
Ristiusus on risti keskmes Kristus ja koos temaga tema poolt lunastatud inimene. Ühelt poolt on siin rist kannatuste, ohvrimeelsuse ja lunastava surma sümbol; teisalt on rist siin taevase lootuse, ülestõusmise ja igavese elu sümbol. Risti kandmine näitab usku Jumalasse, sümboliseerib Jumala ligiolekut, tema abi ja kaitset risti kandja üle.     vt -->   rist kui sümbol
 

saduserid

(hbr õiglane; Zadoki pooldajad

Saduseride  liikumine saab alguse 2.saj.e.Kr. UT ajastul on see juudi usuline ja poliitiline partei. Saduseridel oli Toora  kõige usu aluseks. Nad ei tunnistanud siia kõrvale traditsiooni. Nad ei uskunud inglitesse, surnute ülestõusmisse ega Messia tulekusse.

sakrament

lad sacramentum kr mystérion ´püha toiming, müsteerium, saladus´
/lad sacer ´pühitsetud, püha´+ suffiks -mentum ´vahend´/

Sakrament on nähtav märk ja kinnitav pitser inimese ja Jumala vahelises lepingus, vahend Jumala armu edastamiseks. Sakramendi vahendamine kristlikus kirikus toimub pühas aktis või tsermoonias.

Luterlikus ja reformeeritud kirikus on 2 sakramenti: ristimine ja armulaud (euharistia).
Luterliku kiriku teoloogia järgi peab sakramendis olema kaks osa - Kristuse poolne vahetu seadmine ja selle juurde kuuluv tõotus ning nähtav märk. Ristimise aluseks on evangeeliumi kirjakohad Mt 28:19; Mk 16:16; Jh 3:5, nähtav märk on siin vesi, mis saab pühitsetud Jumala sõna ja ligioleku läbi. Püha Õhtusöömaaja aluseks on kirjakohad Lk 22:19.20; Jh 6:54; 1Kr 11:23-26, nähtavaks märgiks on siin leib ja vein, mis samuti saavad väe ja pühitsuse Jumala tõotuse, sõna ja ligioleku läbi.

Katoliku ja õigeusu kirikus on kokku 7 sakramenti. Ristimisele ja pühale armulauale lisanduvad - konfirmatsioon e. kinnitamine, piht e. meeleparandus, vaimulik seisus/ordinatsioon, abielu, haigete salvimine/võidmine.

Katoliku teoloogias sakramendid jagunevad sisenemissakramentideks (ristimine, kinnitamine ja armulaud), tervendussakramentideks (meeleparandus, haigete salvimine) ning osadust ja missiooni teenivateks sakramentideks (vaimulik seisus, abielu).

surmapatt

Seitse surmapattu:

Uhkus/alpus  ld superbia ; Ahnus/omandihimu  ld avaritia ; Lihahimu/iharus/kiim  ld luxuria ;

Kadedus ld invidia ; Aplus/õgardlus  ld gula ; Viha/raev ld ira ; Laiskus ld socordia


2 nn ajaloolist pattu:

dimus/loidus/mõttelaiskus  ld acediaEdevus/tühisus  ld  vanagloria

Neli taevanikisendavat pattu: 
 
Sihilik tapmine  ;   Sodoomia ; Vaeste, leskede ja orbude rõhumine ; Teenitud tasu mittemaksmine 


6 pattu Püha Vaimu vastu:

Patustamine Jumala halastust liigselt usaldades ; Jumala armule mittelootmine ; Teadlikult kristlikule tõele vastuseismine ;

L
igimese kadestamine Jumala armu pärast ; Südame kalkus manitsuste vastu ; Tahtlik mittekahetsemine
 

                                                                                    vt -->    patt

SÜMBOLEID

evangelistid


Matteus -  tiibadega  inimene.  Evangeeliumi alguses toob Matteus ära Jeesuse sugupuu ja tema sünniloo rõhutades, et Jeesuse olemuses on kokkusulanud Jumal  ja tõeline inimene, Jeesus on tõotatud ja oodatud Messias.
Markus - tiivuline lõvi.  Markus alustab oma evangeeliumi VT ennustussõnumiga, milles Johannes on eelkäijaks lõvile Juuda suguharust. Ilmutuseraamat konstanteerib: "Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud" /Ilm 5:5/.
Luukas - tiivuline härg.  Sõnum Jeesusest, kes kannatlikult kannab oma iket, et anda lõpuks oma elu ohvriannina.
Johannes - kotkas.  Johannes tõuseb oma vaimulikus nägemises kõige kõrgemale ja on kõige teravapilgulisem.

Nende sümbolite  algkujud leiame VT-s  prohvet Hesekieli raamatus (Hs 5:1jj)   ja UT-s Ilmutuseraamatus (Ilm 4:7). 
Tiivad lubavad tõusta üle kõige maise. Pead ümbritsev aupaiste ring (aura)  näitab, et nad kannavad endas taeva pühadust, tarkust ja väge.

Toora

(hbr tora  'õpetus'  =  kr pentateuchos 'viis-anum')  

Vana Testamendi viie Moosese raamatu koondnimetus.

5 Moosese raamatut:
1Ms/Gn -  hbr Bereschit 'Alguses' , ld Genesis  'algus' ;
2Ms/Ex -  hbr Schemot 'Need on nimed', ld  Exodus 'väljarandamine' ;
3Ms/Lv - hbr Wajikra 'Ja ta hüüdis', ld  Leviticus  'Leviitide seadused';
4Ms/Nu - hbr Bemidbar 'Ja Jahve kõneles' , ld  Numeri  'arvud';
5Ms/Dt - hbr Dewarim 'Ja need on sõnad', ld  Deuteronoomium  'teine seadus'.

Kreeka keeles on viie Moose raamatu koondnimetuseks   Pentateuchos, eesti keele tõlkes: Pentateuh, Viie kirjakeeriku raamat e. Viisraamat.

Münsteri Pentateuchi mudel, mis lähtub Erich Zengerist (saksa rooma-kat. teoloog *1939 - +2010)  jagab Pentateuchi allikmaterjalid järgmiselt:

      allikas  'JG' = mittepreesterlikud tekstid (ca. 700 e. Kr.)
      allikas  'D' = deuteronomistlikud tekstid (enne 567 e. Kr.)
      allikas  'P' = preesterlikud tekstid  (peale 520 e. Kr.)

Nendes allikates ühendatud tekstid on erineva vanusega ja komplitseeritud tekkelooga. Pentateuchi lõplik redaktsioon valmib hiljemalt 400 e.Kr. Selleks ajaks on samaarlased Jeruusalema keskpühamust eraldunud olles VT-st ainult Pentateuchi pühakirjana omaksvotnud.

Traditsioonilises juudi käsitluses hõlmab Toora 613 eeskirja: 248 käsku ja 365 keeldu.
 

variserid

Sotsiaalne-usuline partei. Saab alguse 2.saj. keskel e.Kr.  Nende jaoks oli oluline Moosese käskude võimalikult täpne täitmine. UT-s on neist saanud silmakirjalikkuse võrdkuju. Eesti keelde on tulnud siit väljend variserlik=silmakirjalik.

viiruk

farnkincense sacra

Frankincense Sacra  e.  Boswellia Sacra

Viirukipuu vaik, religioosses kasutuses lõhnarohi või siis üks osa  lõhnarohtude koostises.

Heade lõhnarohtude põletamine/ohverdamine religioossetes rituaalides  on igivana tava paljude rahvaste juures (Egiptus, Babüloonia, Assüüria, Foiniikia, Hiina, Korea, Jaapan,…). Egiptusest pärinevad vanimad teated 2494 – 2345 e.Kr. Lõhnarohud leiavad kasutamist kristluses, judaismis,budismis, taoismis, hinduismis, paganlikes riitustes,..

Iisraelis on healõhnaliste suitsutusrohtude põletamine üks preestrite ülesannetest. Seda on kästud teha igal hommikul /1Sm 2:28, 2Ms 30:7/. On antud  täpsed eeskirjad suitsutusrohu valmistamiseks. See peab sisaldama lõhnavat vaiku, teokarpe ja galbanit (kleepuv vaigune mahl)  - healõhnalisi aineid ja puhast viirukit võrdsetes osades. Issandale kuuluvana olgu see sulle püha! /2Mo 30: 34-35.37/. Samas on viiruki erilist, meeldivat  lõhna eraldi toodud esile Ülemlaulus /Ül 3:6/. 

Sümboolselt nähakse viirukis ohvrit ja palveid, mis healõhnaliselt tõusevad üles taeva poole. Olgu mu palve suitsutusohvriks su palge ees /Ps 141:2/. Ilm 4:8 on kuldkausid täis suitsutusrohte – need on pühade palved. Iisraelis oli hea või halb maitse sümboliks heale või jumalatule elule. Templi pühamu täidetud healõhnalise magusa lõhnaga pidi selle tegema meelepäraseks Jumalale ja sümboliseerima elu, milleks Iisraeli rahvas oli kutsutud..
Jeesust vaatama tulnud kolme  Idamaa targa andide hulgas on üheks anniks viiruk, sümbol Jeesusest kui tulevasest kogu maailma ülempreestrist.
Viiruk leiab ka praegu kasutamist nii ortodoksi  kui  katoliku kirikus, osaliselt anglikaani ja  luterlikes kirikutes.


värvide sümboolika  

Värvide sümboolika on  üks universaalsemaid olles leidnud kasutuse mütoloogias, liturgias, heraldikas, alkeemias, kunstis ja kirjanduses.
Nii nagu kogu sümboolikas on ka värvide tähenduse mõistmises palju erinevaid arusaamu, mõned neist risti vastupidised.  Jaapanis tähistab valge värv leina ja surma, Hiinas lisaks  veel vanadust, sügist, lääne ilmakaart, õnnetust;  (selle  vastandina aga ka neitsilikkust ja puhtust).
Vanas Egiptuses tähistati mõisteid värv ja olemus ühe ja sama sõnaga. Kui jumalast rääkides öeldakse, et tema värvi ei tunta, siis tähendab see seda, et tema olemus on mõõtmatu ja seletamatu.

Vana-Pärsias eraldati värvidega kolme rahvaklassi: preestrid - valge; sõjamehed - punane või kirju; põlluharijad-karjakasvatjad - tumesinine. Erinevate  rahvaste juures on neli värvi sümboliseerinud nelja taevasuunda.
Neli Tooras antud kultusvärvi:  hele sarlakpunane, tume purpurpunane, purpursinine (purpurviolett) ja valge.

hall

Kristliku sümbolina: alandus, patukahetsus ja selleks valmisolek, ihu surm ja hinge surematus.

Varakristl.bütsants:  askeetide rõivas, surnud askeedid.

Tistertslaste ordu rüü värv.

kollane

Päikese, kulla, suve värv, elustav ja puhastav värv.

Kreeka mütoloogias peajumala Zeusi ja päikesejumala Apolloni värv. Vana-Hiinas Qingi dünastia ajal (1644 - 1911) tohtis ainult keiser kollast rüüd kanda.

Kristliku sümbolina: kuldkollane -  pühadus, jumalikkus, avaldatud tõde,  aurüü.  Varases kristluses tähistas kollane au, headust, viljakust.

Varakristl.bütsants: valgus (asendus kullale),  pühapaiste freskodel.

Negatiivne  tähendus: tuhm- või kahvatukollane - patukahetsusvärv (määritud kollane), surm, väärusk, reetmine, pettus, silmakirjalikkus ja kadedus (kollakasroheline); tähistab uhkust, allakäiku, kadedust, abielurikkumist, reetmist, samuti lutsiferlikku väävlit ja põrgutuld. Nii on äraandjat Juudast sageli kujutatud määrdunud kollases rüüs . Keskajal sunniti ketsereid kollast rüüd kandma.  Inkvisitsiooni poolt hereetikute põletamisel tähistas kollane rüü, et nad on reetnud Jumala.

Mõnes kohas määriti keskajal  kurjategijate ja reeturite uksed kollase värviga. Katkuaegadel kasutati kollast risti nakkusohtlike piirkondade t&histamiseks ja sellest on kujunenud tava kasutada kollast nakkushaiguste tähistamiseks. Tänapaeval on kollane eelkõige hoiatav värv; samuti määratletakse kollasega kahtlasi tegevusi ja madalat taset, nt "kollane ajakirjandus".

kuld

Enamuses kultuurides seostatakse päikesega. Alkeemias loeti kulda tahkunud päikesevalguseks.

Allumata muutumisele, sümboliseerib kuld kristlastel igavest elu ja usku ning eelkõige Kristust kui päikest ja maailma valgust.

Varakristl. bütsants:  jumalik valgus, päike, täiuslikkus.

Sümboliseerides jumalikku valgust leiab rohket kasutamist ikonograafias  maalide ja  ikoonide taustana.

Negatiivne  tähendus: tants kuldvasika kui ebajumala ümber /2 Ms 32:19/, luksuse, ahnuse ja moraalse rikutuse sümbol.

must

Nagu valge, nii on ka must värvide puudumine või nende summa. Kui valge kujutab sümboolselt valguse ühtsust, siis must on selle eitus.

Üldsümbolina on must tõsiduse, õpetatuse, väärikuse, püsivuse ja kannatlikkuse värv.

Lippudel tähistab must isamaad, ohvrimeelsust, surma vabaduse eest.
Jaapanis tähistab must  suursugusust ja  au.

Varakristl.bütsants: enesealandus (humilitas), patukahetsus, liha suretamine, maailmast ärapöördumine, ebamaisus (must Madonna).

Keskajal tähendas maailma edevuse,  tühisuse ja luksuse ärasalgamist. Sellest lähtudes oli kasutuses preestrite ja benediktiini ning augustiini  munkade rüü värvina.

Negatiivne tähendus: pimedus, ürgkaos, eitus, lein, õnnetus, deemonid, surm, surnute asupaik, Saatan ja tema inglid, karistuspaik, must maagia, mereröövlite must lipp on märgiks ohust ja anarhiast.

Musta tunti surma ja allilma sümbolina juba enne ristiusu tekkimist. Paganlikuks tavaks oli ohverdada must loom, et leida lepitust allilma jumalatega.

Hiinas tähistas must põhja ilmakaart. Indias elavatel Pärsia parsistidel oli põhi kurjade deemonite elupaik.

Must kui leinavarv on ülevõetud kreeklastelt ja roomlastelt olles kasutusel tänapäevani.  Samas on mustas kui leinavärvis ka lootuse sõnum -  läbi musta erinevate varjundite  viib tee ülestõusmise valgusesse.

Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: Tuhkapäev (alternatiivina kasutusel violett); Suur Reede; Vaikne Laupaev; Surnutepüha e. Igavikupühapaev (alternatiivina kasutusel valge); Palvepaev (alternatiivina violetsele).

oranz

Üldsümbolina sümboliseerib rõõmu, julgust, luksust, sõbralikkust, kombelisust ja hiilgust.

Hiinas ja Jaapanis seostatakse oranzi armastuse ja õnnega.
Budistide safranikarva oranzikas rüü osutab sellele, et nad on andnud alandlikkuse ja loobumise tõotuse. 

pruun

Antiigis ja keskajas sümboliseeris alandlikkust.

Varakristl.bütsants:  maa, alandlikkus, tagasihoidlikkus, madalus, eremiitlus, askeetlus, maaga seotus (Ristija Johannes).

Kaputsiinlaste ordu rüü värv.

punane

Üks üldtunnustatud lemmikvärvidest. Rauaoksiidina leidis kasutamist Euroopa koopamaalingutes ca 40 000 aastat tagasi. Neandertallased puistasid surnud üle punase värviga; ilmselt kui elu ja vere värviga.

Üldiselt nähakse punases värvis agressiivsust, elujõudu, väge. Sümboliseerib  elu, tuld, vabadusvõitlust, noorust, ilu, õitsengut, kirge, rikkust, tervist, armastust, aga ka võitlust elu ja surma peale. Vanas Roomas värvisid võidukad väejuhid sõjajumal Marsi auks näod punase värviga. Briti mereväes on punane lipp kui kutse lahingusse kasutusel XVII sajandist.  Punane lipp on olnud ja jäänud  ülelüldiselt rahvusvahelise sotsialismi ja vasakpoolsete poliitiliste jõudude  sümboliks. Seda  kasutasid prantsuse kommunaarid 1871.a., revolutsioon Venemaal 1905-1917.a. Majakates ja valgusfoorides tähistab punane tuli ohtu ja keeldu. Vanas Hiinas püha, elustav värv. Rikkust jagava õnnejumala värv.

VT-s on punase lehma tuhk , millesse  põletamise ajal on heidetud helepunast lõnga  vägev rituaalne puhastusvahend /4ms 19:1-10/.

Prohvet Nahum kirjeldab Jumala sõdalasi:"Tema kangelaste kilbid on punased, sõjamehed ise on purpurpunaseis riideis  " /Na 2:4/.

Kristliku sümbolina: Püha Vaim,  Nelipühi tuli, Kristuse kannatus, Kolgatal valatud veri ,  armastus,  usk, ohvrimeelsus, usuinnukus, kannatus, martüürium,  tugevus, õilsameelsus, vägi, auväärsus, kohkumatus, preesterlik võim. 

Varakristl.bütsants:  valitsejate värv ( asendus purpurile), pühakud, märtrid, armastus (peigmees), maine elevus (Anna riietus).

Kristlikus ikonograafias kannab Jumal Isa sageli punast ülerüüd piiritu väe ja armastuse märgina.
Punane, tugevalt lõhnav roos sümboliseerib Kristuse verd, selle lõhn siit lähtuvat  õnnistust usklike jaoks.
Veripunane moon süboliseerib Kristuse kannatusi ja surmaund.
Jumalaema on sageli riietatud punasesse mantlisse (inimlikkuse sümbol) ja sinisesse kleiti (jumalikkuse sümbol, kuna ta on kandnud endas Jumala Poega). Rubljovi "Kolmainsuse" keskmise isiku purpurne rüü ja sinine mantel rõhutavad omakorda Kristuse inimlikkust, ohverdust ja jumalikkust.
Keskaja mosaiikidel on mõnikord head inglid kujutatud punastena , kurjad inglid sinistena.

Negatiivne tahendus:  veri, patt (Eeva rüü värv ülestõusmises), puhastustuli,  põrgu tulelõõm, vägivald, egoism, vihkamine, talitsematu kirg, julmus, ehtimishimu,  lutsiferlik uhkus , edevus.
Prohvet Jesaja küsib oma nägemuses :" Kes see on, kes tuleb Edomist, erepunaste riietega Bosrast,..." /Js 63: 1 
Siin sümboliseerib punane rüü Jumala kättemaksu, sest tema kuuel on Jumalale vastuhakkajate veri.

VT-s riietuvad pahelised naised armastajate juurdemeelitamiseks punasesse /Jr 4:30/
Johannese Ilmutuse raamatus istub   naine, Suur Paabel, seitsmepäise erepunase metsalise seljas ja ta on rüütatud purpurpunasesse ja helepunasesse /Ilm 17: 3-4/

Alates XIV-st sajandist kujutatakse reetur Juudast sageli punapeana.

Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: 1. ja 2. Nelipüha; Usupuhastuspüha (31.oktoober); Esimärter Stefanose paev; Hingedepäev (alternatiivina valgele); Pühakutepäev (1. november)(alternatiivina valgele);  Süütalastepäev (28. detsember); apostlite ja evangelistide päevad.

purpur

Vanas Iisraelis oli purpur tuntud nii jumaliku kui maise võimu väljendamiseks.  Seda kasutati kogudusetelgi eeriide ja ülempreestri rõivaste valmistamisel  /2Ms 28:2-5.31.36; 2Aj 3:14/ Saalomoni troon oli sellega polsterdatud /Ul 3:10/.

Taaniel saab kuningliku tunnustusena purpurrüü ja kuldse keti /Tn 5:29/

Purpur on Vanas Testamendis ka üldise heaolu ja jõukuse sumbol. Op 31:22 on purpurrõivad jõuka naise seljas. Uues Testamendis, Luuka evangeeliumis, on prassiv rikas mees purpurisse ja peenesse linasesse rõivastatud /Lk 16:19/.

Ilmutuse raamatus on naine, suur hoor, riietatud purpurpunasesse, mis viitab temale kui valitsejannale, olgugi et vaid jumalatute üle /Ilm 17:4/.

Varakristl.bütsants:  (Osaliselt enam punaka varjundiga, osaliselt enam violetse varjundiga). Kuninglik ja preesterlik võim, Jumal Isa,   Kristuse ja keisri värv (teatud aegades tohtis ainult keiser purpurit kanda), õiglus, tõde, alandlikkus, valmisolek patukahetsuseks, Maarja ja tema eelkäijate värv,   seaduselaeka katte värv, baldahhiinide värv.

Maalidel kannab Kristus purpurmantlit peale ülestõusmist; mõnikord, kui Kristus-Kuningas,  ka ristil.
Erepunane kardinali purpur tähistab auväärsust; verepunases toonis valmisolekut martüüriumiks.

Negatiivne tähendus:  märtrite veri, martüürium, Kristusele selga antud mantel tema pilkamiseks enne ristilöömist. 

roheline

Üldsümbolina: lootus, elu, kasv, küllus, õitseng,  stabiilsus, uue elu tärkamine.
Egiptuse jumalat Osirist on kujutatud rohelisena. Prohvetite  värv islamis.

Kristlik sümboolika näeb rohelist värvi võrdsel kaugusel taeva sinisest ja põrgu tulipunasest. Sellisena on roheline vahendav, rahustav, värskendav, inimlik värv, ülestõusmise lootuse värv.

Varakristl.bütsants:  maa, Paradiisi taimestik, lootus Paradiisile , ülestousmine ( loodus kevadel, inimene igavikus), maaga seotus (Ristija Johannes, prohvetid).

Keskajal: Kolmainsus, epifaania. Evangelist Johannese rüü värv.

Kristuse risti, kui lootuse märki on kujutatud rohelisena.  Graali on kujutatud smaragdrohelisena.
Johannese Ilmutuses 4:3  kirjeldatud Jumala trooni ümber olev vikerkaar sarnaneb smaragdiga.

Negatiivne tähendus:  sõnakuulmatuse, kergemeelsuse, kogenematuse värv. Seal, kus Kuradit rohelisena kujutatakse on ta jäänud  antiiksete loodusjumalate värvidesse.

Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: Suurem osa kirikuaastast alates 2-st pühapäevast pärast Kolmainupüha kuni Tuhkapäevani.

sinine

Taevalaotuse, mere  ja vee värv. Vaieldamatult kõige sügavamana (ka kõige külmemana) väljendab sinine läbipaistvust, mis peitub vees, õhus, kristallis. Sümbol kõige vaimse jaoks; häälestab enamus inimesi järelmõtlikkusele.

Egiptuse jumala  Amun'i juures tähistab sinine värv  tema kuulumist kosmiliste jõudude hulka. Teised Egiptuse jumalad kannavad sinist parukat ja habet. Germaani jumala Odini mantel on sinine.

Heraldikas  tähistab sinine taevalikku tarkust ja kuninglikkust.

Kristliku sümbolina: taevas, taevane tõde, ilmutus, tarkus, igavik, usk, ustavus, kasinus, vagadus, laitmatu nimi,  suuremeelsus, rahu, sisemine kaemus,  Jumalaema Neitsi Maarja värv.

Varakristl.bütsants - taevas, taevane igatsus, igavik, vesi.

Eelkõige taevase värvina ja seetõttu ka domineerivana keskaegsetel vitraazidel ta otsekui dematerialiseerib vorme, neelates need endasse. Sinine juhib vaimu usu teele, olles selle tee sümboliks. Sinisel värvil on sissepoole suunatud diskreetne iseloom, mis väljendab vaikset alandlikkust. Sügavamad toonid rõhutavad avarust lõpmatuse suunas. Taeva ja maa vastasseisus moodustavad sinine ja valge (taevased toonid) liidu punase ja rohelise (maised toonid) vastu.
Neitsi Maarjale omistatud värvidena väljendavad sinine ja valge vabanenud hinge loobumist maailmast ja lendamist Jumala poole. Jumaliku elu müsteeriumi märgina domineerib ikonograafias tumesinine värvus.

Maalidel kannavad nii Kristus kui ka neitsi Maarja sinist mantlit - Kristus maapealse tegutsemise ajal ja Maarja Kristuslast süles hoides. Neitsi Maarjat nimetavad poeedid "siniseks liiliaks" /WEB/

Negatiivne tähendus - keskaja mosaiikidel on mõnikord head inglid kujutatud punastena , kurjad inglid sinistena.  Vanas Hiinas on deemonite ja vaimude näod kujutatud sinistena.

valge

Võib mõista, kas siis kui 'mitte veel värv' või siis 'kõikide värvide ühendus' . Sümboliseerib kas siis midagi, mida ei ole veel mõjutatud, algset olukorda paradiisis, või siis lõppeesmärgi saavutanud puhastunud inimest.

Valge või värvimata riie kuulub paljudes kultuurides preestri rõivaste juurde kui puhtuse ja tõe sümbol. Pythagoras soovitas pühade hümnide lauljatel valgeid rõivaid kanda.

Üldsümbolina: rahu, leppimise, hea tahte, absoluutse vaikuse märk.

Kristliku sümbolina: rõõm, tänu, puhtus, valgus, valgustatus, Kristuse ülestõusmine.

Varakristl.bütsants: valgus (= kuld), kirgastunud Kristus (teofaania), nimbused , puhtus, õndsad, pühad (varakristl.), kirikuisade preestrirüü, paradiis.

Püha Vaimu kujutatakse valge tuvina. Vastristitud kristlased kannavad valget rõivast; samuti on õndsate hinged kujutatud valgetes rüüdes. Paavsti juures sümboliseerib valge kirgastumist,aulisust, taevateed.

Negatiivne tahendus: kahvatumine surmas, vaime  nähakse paljudes kultuurides valgete kujudena.

Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: 1. Advendipühapäeval (alternatiivina violetsele); Püha Jõuluõhtu; 1. ja 2. Jõulupüha; Vana-aastaõhtu (alternatiivina violett); Uusaastapäev; 2. pühapäev parast Jõulupüha; Kristuse ilmumise e. Kolmekuningapäev; 1. pühapäev pärast Kolmekuningapäeva; Kristuse kirgastamispüha (viimane pühapäev pärast Ilmumispüha või 6. august); Kristuse Ülestõusmispüha; Hingedepäev (alternatiivina punane); Ristija Johannese sünnipäev e. Jaanipaev (24. juuni); Issanda templissetoomispäev e. Küünlapäev (2. veebruar); Issanda kuulutamispäev e. Paastumaarjapäev (25. marts); Pühakutepäev (1. november)(alternatiivina kasutusel punane).

violett

vaimsete ja loominguliste maailmade värv.

Varases kristluses tähistas alandust, tugevat seotust ja kurvastust.

Kristliku sümbolina: vaikimise ja endassesüvenemise värv,  ettevalmistuse, paastu ja meeleparanduse värv.
Violetsesse toogasse rüütatud ingel kehastas preesterluse müsteeriumi.

Varakristl.bütsants:  usu tunnistamine

Negatiivne tähendus: luksus, hetäärid.

Luterlikus kirikus liturgilise värvina kasutusel: Advendiaeg (1. advendipuhapäeval, alternatiivina kasutusel valge; 2-4 pühapäev violett); Tuhkapäev ( alternatiivina mustale); Ülestousmispühade eelne paastuaeg; Palmipuudepüha; Suur Neljapäev; Vana-aasta õhtu (alternatiivina valgele); Palvepäev (alternatiivina must).

XP

(kr ΧPIΣTΟΣ)  

Monogramm kahest esimesest tähest Kristuse nimes kreeka keeles.


 

©  Andres Mäevere